Kohe ei muutu miski, august välja tulek võtab aega

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rauno Nurger Wichita State Shockersi särgis.
Rauno Nurger Wichita State Shockersi särgis. Foto: SCANPIX

Üsna üksmeelselt loobus korvpallirahvas EM-valikturniiril mänginud, ent finaalturniirilt eemale jäänud koondist kritiseerimast. Meeskonna hetkeolukorda objektiivselt hinnates polnudki kriitikaks erilist põhjust. Seejuures ei tohiks siiski unustada fakti, et Euroopas 25.–27. koha jagamine näitab tervikuna Eesti korvpalli ääretult nigelat seisu. Kiidukõnede asemel oleks õigem vaadata, kas lähitulevikus võiksid asjad paraneda.

Koondises toimunud põlvkondade vahetus tõi esile mängijad, kelle kujunemisaastad jäid Eesti korvpalli paigalseisu perioodi. Kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse aastakäikudest ei kerkinud esile kuigi palju mängijaid, kes oleksid veidikenegi tugevamalt koondise uksele koputanud, rääkimata selle jalaga lahti löömisest.

Seega on tippkorvpallurite kasvamise mõttes käes auk. Vahepealsete aastate vilets töö on jätnud oma jälje ning üleöö miski paremaks ei muutu. Suur hulk tänavu koondises mänginud mehi mahtusid sinna vaid seetõttu, et mitmed senised vedurid loobusid.    

Seega pole väga suuri muutusi põhjust oodata ka järgmisel suvel. Uus ja loodetavasti ärgas põlvkond on küll tulemus, kuid koondise tasemel mängimiseni läheb neil veel aega.

Mõistagi pole võimatu, et mõni tänavu koondisest loobunud mängija otsustab järgmisel aastal meeskonnaga taasliituda. Muidugi oleks neist abi, kuid tahestahtmata tuleb vaadata ka nende meeste vanust – Kristjan Kangur saab tuleval aastal 35, Janar Talts ja Gregor Arbet 34. Üldjuhul eelistavad sellises vanuses mängijad suvel puhata ja tervist korrastada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles