Üsna üksmeelselt loobus korvpallirahvas EM-valikturniiril mänginud, ent finaalturniirilt eemale jäänud koondist kritiseerimast. Meeskonna hetkeolukorda objektiivselt hinnates polnudki kriitikaks erilist põhjust. Seejuures ei tohiks siiski unustada fakti, et Euroopas 25.–27. koha jagamine näitab tervikuna Eesti korvpalli ääretult nigelat seisu. Kiidukõnede asemel oleks õigem vaadata, kas lähitulevikus võiksid asjad paraneda.
Kohe ei muutu miski, august välja tulek võtab aega
Koondises toimunud põlvkondade vahetus tõi esile mängijad, kelle kujunemisaastad jäid Eesti korvpalli paigalseisu perioodi. Kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse aastakäikudest ei kerkinud esile kuigi palju mängijaid, kes oleksid veidikenegi tugevamalt koondise uksele koputanud, rääkimata selle jalaga lahti löömisest.
Seega on tippkorvpallurite kasvamise mõttes käes auk. Vahepealsete aastate vilets töö on jätnud oma jälje ning üleöö miski paremaks ei muutu. Suur hulk tänavu koondises mänginud mehi mahtusid sinna vaid seetõttu, et mitmed senised vedurid loobusid.
Seega pole väga suuri muutusi põhjust oodata ka järgmisel suvel. Uus ja loodetavasti ärgas põlvkond on küll tulemus, kuid koondise tasemel mängimiseni läheb neil veel aega.