Vollemeestel on kohustus alati võita

Eesti võrkpallikoondis fänne tänamas.

FOTO: TAIRO LUTTER / POSTIMEES

Neljandat korda Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile pääsemisest ühe võidu kaugusel olev Eesti võrkpalli rahvusmeeskond on meie suurtest pallimängukoondistest viimastel aastatel kahtlemata edukaim. Edu teatavasti ka kohustab. Kohustab eesmärke seadma, neid saavutama ja ebaõnnestumise korral ka aru andma. Ja kui ka poolel teel peaks midagi viltu vedama, on targutajaid ja parastajaid hulgi.

Nii juhtus ka kahe EM-valiksarja teise ringi turniiri ajal, kui Eesti mängis kehvalt ja sai mitu ootamatut kaotust. Hetkega tekkis arvamusi, et peatreener Gheorghe Creţu meetodid on valed ja vaja kohe välja selgitada, mis selle jama põhjuseks on. Kui aga teiste alade koondistel on pidevalt probleeme ja vähe tulemusi, siis on ka hukkamõist väiksem ja kõik on justkui kokkuleppel olukorraga rahul.

Tellijale Tellijale

«Suvaliste inimeste jutt mind ei kõiguta. Need, kes puusalt tulistades kritiseerivad, ilma, et oleks asjaga kursis, need teevad seda niikuinii,» kommenteerib vollekoondise kauaaegne kapten Kert Toobal. «Kui meil olnuks reptsept, kuidas käigu pealt asju muuta, oleksime seda ju teinud. Kui asjad lähevad sellises turniirisüsteemis nii-öelda pöörlema, siis on väga raske neid kiiresti korda saada. Kohe on järgmine mäng otsas,» räägib sportlane.

Teiste pallimängualade puhul selline kohustus puudub. Ja seda ei võeta endale ka vabatahtlikult kaela. Ei korvpallikoondis ega jalgpallikoondis hõika enamasti välja konkreetseid sihte kellegi alistamise ega finaalturniiridele jõudmise osas. Ikka räägitakse, et minnakse endast parimat andma, «võtame mäng korraga», «vaatame, kuidas välja tuleb», «läheme võitlema» või et käib sildade ehitamine ja ala ühiskonnaga tihedamalt sidumine ja kõige tähtsam on pidev areng.

Tagasi üles