Pühapäev toob tükikese tõelist Ameerikat keset Londonit. Kuulus Wembley staadion muutub pühapäeva hommikul tundmatuseni: euroopaliku jalgpalli pühamu ümbruses liiguvad juba üsna varakult ringi kümned tuhanded sõna otseses mõttes karvased ja sulelised, kellele jalgpall on see mäng, mida mängitakse kiivritega ning käes hoitakse ovaalset palli. Kõik ootavad matši, kus kohtuvad Cincinnati Bengals ja Washington Redskins.
Juba ligi kümme aastat on Ameerika jalgpalli profiliiga NFL Londonis üksikuid matše korraldanud ning tööd on selgelt saatnud edu. Muidugi on kohale sõitnud ka palju ameeriklasi, kuid peaasjalikult kuuleb ikkagi briti aktsendiga inglise keelt ning paljud fännid on Wembleyle saabunud ka mujalt Euroopast: kuulda on nii saksa, prantsuse, itaalia, soome kui ka eesti keelt. Üks Maarjamaalt pärit fänn avaldab, et tal oli laupäeval õnn kohtuda kangelase endaga, Cincinnati Bengalsi kaitseliini kuuluva Margus Hundiga. «Autogrammi ja käepigistuse saime kätte,» ütleb ta.
Traditsiooniliselt eelneb NFLi mängudele suur piknik: kohale tullakse mitmeid tunde enne avalööki ning hakatakse grillima ja joovastavaid jooke tarbima. Londonis saab näha pikniku veidi euroopalikumat versiooni, kuna iseseisvat grillimist pigem pole. Juuakse lihtsalt ohtralt õlut ning ostetakse burgereid ja hot dog’e. Peamiselt naudib värvikas rahvamass aga üksteise seltskonda.
Üheskoos voolab rahvas ümber staadioni, näol lai naeratus. Kõige rohkem näeb Redskinsi fänne, Bengalsi poolehoidjaid paistab vähem olevat. Euroopa jalgpalli vaatama minnes oleme harjunud, et enamasti liiguvad ringi kahe meeskonna fännid, ent siin on olukord teine: tuhanded inimesed pole ei Bengalsi ega Redskinsi toetajad ja selga on tõmmatud näiteks New York Giantsi särk. Ühtegi konflikti ei teki, kõik toetavad üksteist. Tegemist on kõigi Ameerika jalgpalli fännide pidupäevaga, isegi kui tema lemmik väljakule ei jookse.
Kui ligi 90 000 inimest ühes kohas kokku saab, siis pannakse otse loomulikult palju rõhku turvalisusele. Narko- ja pommikoeri võib kohata peaaegu igal sammul ning staadionile sisenemisel otsitakse inimesed põhjalikult läbi.
Pidupäev on see ka Hundile, kes saab esimest korda Euroopa pinnal näidata, miks ta omal ajal kergejõustiku Ameerika jalgpalli vastu vahetas. Umbes tunnike enne kohtumise algust astub eestlane Wembley murule ja alustab soojendust. Tribüünid on selleks ajaks juba pooleldi täitunud, mis tähendab, et soojendust näeb juba umbes 40 000 inimest.
Avapauguks on kohal juba 84 488 fänni, kellel pole veel õrna aimugi, et matš kestab lõpuks neli tundi. Tavaliselt saadakse Ameerika jalgpallis kolme tunniga hakkama, kuid Bengals ja Redskins nii ei arva.
Väljakul pritsib tuld ning publikut hullutab poolprofessionaalsete tantsutüdrukute hord, kokku 24 piigat. Sõu on ehtameerikalik ja võimsalt kõlavad nii Ameerika Ühendriikide kui ka Suurbritannia hümn. Mälestatakse sõjas hukkunuid ning seejärel algab jalgpallurite etteaste.
Sellele alale omaselt mäng pidevalt seisab. Teles näidatakse reklaami ja staadionil rahvas lihtsalt istub ja ootab. Enam kui kolm tundi kestnud normaalaeg võitjat ei selgita. Järgneb lisaaeg, kus ei jõua samuti keegi punktini. Viik, 27:27. Pole kala, pole liha, ütleks kindlasti mõni vene rahvusest NFLi fänn.
Kokkuvõttes saabus aga punt ameeriklasi soccer’i (nii nimetatakse euroopalikku jalgpalli ookeani taga) sünnimaale ja tõestati, et neil on lööki nii siin- kui ka sealpool ookeani. Kahe jalgpalli vahel käivat sõbraliku tögamise rohket võitlust vaadates peab tunnistama, et siinkohal läheb punkt Ameerikale. Puupüsti täis Wembley staadionil istuti neli tundi ja jälgiti jalgpalli, kus jalgu kasutatakse sisuliselt vaid jooksmiseks. Peatse taaskohtumiseni, Hunt ja Ameerika.
