Elame kaasaegses moodsas maailmas, kus inimese füsioloogilise liikumise tähtsus on jäänud tagaplaanile. Koolilapsi viiakse autoga kooli isegi siis, kui sinna on viissada meetrit. On isegi koole, kus puuduvad kehalise kasvatuse tunnid. Ei suudeta teha isegi kümmet kätekõverdust. Ja nii edasi.
Mis on tulemus, see peegeldub eriti meie lastes ja noortes. Aga mis saab järgmiste põlvkondadega, kui juba 25 aastat pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist tunnistatakse ligikaudu 25 protsenti noormeestest sõjaväe meditsiinikomisjonis teenistuskõlbmatuks? Aga mis siis ikka, sõidame autoga ja viime oma lapsed kooli, mis asub viiesaja meetri kaugusel.