Gunnar Männik: liikumine – see on elu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gunnar Männik
Gunnar Männik Foto: Arno Saar / Õhtuleht

Elame kaasaegses moodsas maailmas, kus inimese füsioloogilise liikumise tähtsus on jäänud tagaplaanile. Koolilapsi viiakse autoga kooli isegi siis, kui sinna on viissada meetrit. On isegi koole, kus puuduvad kehalise kasvatuse tunnid. Ei suudeta teha isegi kümmet kätekõverdust. Ja nii edasi.

Mis on tulemus, see peegeldub eriti meie lastes ja noortes. Aga mis saab järgmiste põlvkondadega, kui juba 25 aastat pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist tunnistatakse ligikaudu 25 protsenti noormeestest sõjaväe meditsiinikomisjonis teenistuskõlbmatuks? Aga mis siis ikka, sõidame autoga ja viime oma lapsed kooli, mis asub viiesaja meetri kaugusel.

Inimene on sündinud liikuma. Selle aluseks on tugi-liikumisaparaat: skeletiluud, lihased, sidemed, kõõlused. Süda pumpab verd, et me saaks oma masinavärgi käima. Inimese kehas on umbes 700 lihast ja 400 liigest, sadu kilomeetreid veresooni ja verekapillaare, mis antakse sünniga kaasa. Aga organism saab töötada, kui me liigume, kui oleme selle masinavärgiga sõbrad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles