Eesti treenerid raudse eesriide taga

Kaarel Täll
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gert Kullamäe on kogu senise treenerikarjääri Eestis töötanud
Gert Kullamäe on kogu senise treenerikarjääri Eestis töötanud Foto: Margus Ansu

Eesti pallimängijad kipuvad ikka ja jälle välismaa klubidesse, et karjääris samm edasi astuda ja oma unistustele lähemale liikuda. Samal ajal näeb harva, et mõni Eesti treener piiri taha läheb. «Toon veidi meelevaldse näite. Kas meie klubid otsivad endale treenereid San Marinost või Fääri saartelt? Ei. Miks peaks siis suuremad spordiriigid Eestisse treeneriotsingule tulema?» arutleb Tartu korvpalliklubi pikaaegne peatreener Gert Kullamäe.

Juba eelmisel sajandil jalgpallureid välismaale vahendama hakanud Tarmo Lehiste tunnistab, et treenerite turg on väga isoleeritud. «Kui minu poole pöördub mõni treener, siis annan talle ausa vastuse: ütlen, et pean teda meeles ja püüan anda endast parima. Treeneritel on tõesti väga keeruline välismaale tööle pääseda,» tunnistab Lehiste. Samas on just tema üks väheseid eestlasi, kellel on ka treenerite agendina mõningane edulugu ette näidata: Lehiste kaudu läksid Kasahstani kõrgliigasse Eesti jalgpallikoondise endised peatreenerid Arno Pijpers ja Tarmo Rüütli.

«Praegune seis on selline, et eestlasest treeneri sattumine mõne välismaa tugevama otsa klubi juurde peab olema suur juhuste kokkusattumus. Kaasa aitaksid otsesed kontaktid klubiga. Seejärel peab suutma vajalikke inimesi veenda, et just see mees on nende klubi jaoks kõige parem variant. See võimalus on tõesti väike,» selgitab Lehiste. Välismaa all peame oma vestluse käigus silmas peamiselt Skandinaaviat ja Ida-Euroopat.

Paistab, nagu elaksid Eesti treenerid raudse eesriide taga. Riigi ümber on tekkinud mõtteline müür, mis pallimängutreenereid kodumaalt välja ei lase.

Kullamäe ütleb, et temal agenti ei ole, kuid piiri taha minekust on ta siiski põgusalt mõelnud. «Suviti olen suhelnud inimestega, kellega mul mängijana kontakt tekkis. Mõned neist on nüüd agendid, treenerid või klubide spordidirektorid. Kui kunagi peaks reaalsem välismaale mineku plaan tekkima, siis pigem loodan nendele tutvustele,» nendib endine Eesti korvpallikoondislane.

Lehiste mõte liigub samas suunas, ka tema usub, et tutvused võivad imet teha. «Need sportlased, kes mängijana endale nime teevad, löövad ilmselt ka treenerina veidi kergemini läbi. Kõige kõrgemal tasemel töötanud eestlasest jalgpallitreener on endiselt Mart Poom, kes pääses tippklubisse vahetult pärast karjääri lõppu,» räägib Lehiste, vihjates ajale, kui Poom töötas Londoni Arsenali väravavahtide treenerina. «Ilmselt oleks ka Ragnar Klavanil endale veidi lihtsam treenerina tööd otsida kui näiteks Martin Reimil või Marko Kristalil.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles