Kelly Sildaru põhialaks on ikka olnud pargisõit ja tippu loodab ta rühkida ka rennisõidus. Lisaks lööb ta kaasa ka Big Airi hüpetes. Kui kaks esimest freestyle-suusatamise ala on ka olümpiamängude kavas, siis kolmas ehk X-mängudel äsja Sildarule hõbemedali toonud võistlus sinna ei mahu. Samas lumelaudurid hakkavad järgmisel aastal Pyeongchangi olümpial Big Airi hüpetes medaleid jagama. Miks on freestyle-suusatajad võrreldes lumelauduritega kehvemas seisus?
Postimees uuris neid põhjusi juba eelmise aasta Oslo X-mängude eel, kus Kelly Sildaru osales samuti Big Airi hüpetes. Seega toome lugejateni meenutuseks toonase loo.
Esimeses lõigus esitatud küsimusele vastamiseks tuleb heita pilk ajalukku. Freestyle-suusatamine on olümpiakavas juba 1992. aastast, kui esmalt oli programmi võetud küngaslaskumine. 1994. aastal lisandusid kavva vigurhüpped. Need kaks on siiski hoopis teistsugused alad kui samuti freestyle-suusatamise alla kuuluvad pargisõit, rennisõit ja Big Air – Sildaru leivanumbrid. Eespool mainitud vigurhüpped ongi olümpiat silmas pidades freestyle-suusatamise Big Airi jaoks risti-põiki jalus.
«Aasias on vigurhüpped eriti tugevad,» ütles Tõnis Sildaru. «Üks ala peab eest ära kukkuma, et teine saaks asemele tulla. Ei saa öelda, et muudatus oleks aja küsimus, kuid võib spekuleerida, et ühel päeval see vahetus juhtub. Üks on vana kool, teine uus kool,» seletas Tõnis Sildaru, kes usub, et ühel päeval võib ka Kelly Sildaru kolmas meelisala olümpiakavva lisanduda.
Vigurhüppajad ja Big Airi mäest alla tuhisevad sportlased peavad ise neid alasid täiesti erinevaks, olümpiaisade jaoks on need aga piisavalt sarnased ja seetõttu mõlemat korraga olümpiaprogrammist ka ei leia.
«Vigurhüpped on puhas akrobaatika. Seal õpitakse enamasti ära üks hüpe ja kogu aeg tehakse identset liigutust. Vigurhüpetes sõidetakse hüppesse otse ja keeratakse vaid ühele poole. Big Air on mitmekülgsem ja oluline on taas loovus – ei olda raamides kinni ning nauditakse lund ja mäge,» tõi Tõnis Sildaru esile uuema ala plussid.
«Vigurhüppeid ei peeta uue kooli aladeks, pigem on tegu batuudihüpetega lumel,» on Postimehele kahe ala erinevust selgitanud freestyle-suusatamise kohtunik Riho Laast-Laas. «Seal on kõik väga reeglitepärane: tee kolm saltot niipidi, neli saltot naapidi, kindel arv pöördeid ja siis võidad. Just selliseks ei taheta uuemaid freestyle’i alasid lasta. Tähtis on see, kuidas lahedus alles jätta. Ehk on pargisõit vanematest aladest välja kasvanud, aga ühte potti neid ei paneks. Ükski pargisõitja ei tuleks täna selle peale, et hakata kunagi vigurhüpetega tegelema.»
Ka Rahvusvaheline Suusaliit käsitleb alasid erinevalt ning on löönud freestyle-suusatamise mitmesse kategooriasse. Ühte seltskonda on paigutatud küngaslaskumine ja vigurhüpped, teise suusakross ning kolmandasse rennisõit ja pargisõit. Lisaks osalevad pargisõitjad ka Big Airi hüpetes, sarnaselt X-mängudega on nii ka MK-sarjas.
Üldises plaanis peetaksegi vigurhüppajat pigem hüppajaks ja Big Airi võistlusel osalevat sportlast ikkagi suusatajaks. Erinevus on ka riietuses: vigurhüppajate kehakatted on konkreetsemad ja rohkem kehasse töödeldud, Big Airi võistlusel osalejad kannavad tavalisi riideid, mida võib näha inimestel seljas ka mäesuusakeskustes. Isegi kiivrid on nende kahe ala sportlastel erinevad, samuti kasutavad Big Airi hüpete tegijad suusakeppe.
Vahe tuleb sisse ka selles, et Big Air on tavalisele inimesele tunduvalt kättesaadavam. Vigurhüpetega tegelemiseks tuleb ühineda spetsiaalse tiimiga, õppida kindlas koolis või leida üles üksikud laagripaigad. Big Airi hüppeid võib teha aga paljudes suusakeskustes.
Siiski tundub, et sellised argumendid nagu lahedus ja uudsus hakkavad jõudma ka olümpiaisadeni – Rahvusvahelise Olümpiakomitee täitevkomitee üle-eelmise aasta suvel tehtud otsusega on lumelaudurite Big Airi hüpped kavas aasta pärast Pyeongchangi talimängudel.