Mida teha rahulolematusega – jalgpalli MM-finaalturniiri näitel

Mihkel Uiboleht. Foto: Kalev Saar/Postimees

Hiljuti tekitas osas ajakirjanduses ja jalgpallijälgijates rahulolematust FIFA otsus suurendada maailmameistrivõistluste finaalturniiril osalevate koondise arvu 32-lt 48ni. FIFA otsusega ei pea nõustuma, aga oma seisukohta peab oskama ka põhjendada, debati aluseks on muu hulgas vastaspoole arvamusega kursis olemine ja selle põhjuste mõistmine, kirjutab ajakirja Jalka veergudel Eesti Jalgpalli Liidu infojuht Mihkel Uiboleht.

Etteheited sisaldasid muu hulgas väiteid, et laiendamine on tehtud vaid rahaliste kaalutluste tõttu, jalgpallisüsteemi muutmine rikub konservatiivse mängu ja võistluse sportlik tase langeb.

Selle asemel et süveneda teemasse, piirduti tihti lühikeste ingliskeelse ajakirjanduse tõlkelugude või tuntud jalgpallitegelaste emotsionaalsete arvamustega.

Sportlikud muudatused

MM-finaalturniiril osalevate koondiste arvu suurendati viimati 1998. aasta turniiriks – toona kasvas tiimide arv 24-lt 32ni. Järgmine suurenemine toimub 28 aastat hiljem, 2026. aastal. 1990ndate keskpaigast, mil otsus finaalturniiri suurendada tehti, on FIFA liikmete arv kasvanud jõudsalt: 1994. aasta MM-valiksarjas osales 147 koondist, 2018. aasta omas aga 210 koondist. Suure tõenäosusega suureneb FIFA liikmete arv aastaks 2026 veel (viimase kümnendi jooksul oli kasv 13 koondist). Seega ei muutu finaalturniirile jõudvate koondiste protsent eriti FIFA liikmete arvust.

Alates 2026. aastat hakkab MM-finaalturniirile pääsema 23% FIFA liikmetest. Samal ajal pääseb Euroopas finaalturniirile 44%, Aasias 52%, Aafrikas 30%, Põhja- ja Kesk-Ameerikas 34%, Okeaanias 73% ja Lõuna-Ameerikas 100% vastava konföderatsiooni liikmetest.

Üks jalgpalli trump on solidaarsuspõhimõte, mis aitab ala arendada ka väiksemates riikides ja viib sportliku taseme võrdsustumiseni. Nii ongi aastakümnete jooksul juhtunud: maailma ja Euroopa valiksarjad ja finaalturniirid on kujunenud üha võrdsemaks, suurem hulk koondisi väärib pääsu finaalvõistlusele. FIFA otsus on reaktsioon juba juhtunule.

Kindlust, et finaalturniiri suurendamine on põhjendatud, annab tõsiasi, et sellise idee käis 2015. aasta lõpus välja FIFA reformikomitee, mis analüüsis olukordi puhtalt sportlikust küljest. See on ka loogiline, sest FIFA ei pea tundma majanduslikku survet. Tõsi, komitee pakkus välja 40 koondisega finaalturniiri, arvu suurendati hiljem veel kaheksa võrra.

Jalgpalli traditsioonide hoidmisest ja kaitsmisest oleneb spordialade kuninga säilimine pikas perspektiivis, ent konservatiivne hoiak ei saa tähendada seisakut. Tegelikult on jalgpallis muudatusi tehtud omajagu, kuid kõik need on olnud suunatud sportliku taseme tõstmisele ja mängu sujuvamale kulgemisele, mitte vastutulekud televisiooni huvidele või reklaamiraha suurendamiseks. Muudatused on olnud loogilised.

Elu väljaspool Euroopat

Meenutame vaid mõnda: alles 1992. aastal muudeti reegleid niiviisi, et väravavaht ei tohtinud enam jalaga tagasi söödetud palli kätte võtta; alles 1994. aasta MM-finaalturniirist hakati võidu eest senise kahe punkti asemel andma kolm; alles 1998. aastast alates hakati punase kaardiga karistama mängijale selja tagant tehtava tõsise vea eest. Pidevalt on muutunud suluseisu reegel.

Sellised muudatused, mis lõhuks jalgpalli – näiteks tuua sisse timeout’id, venitada vaheaeg pikemaks kui 15 minutit, et müüa staadionil rohkem sööki-jooki ja näidata televisioonireklaami vms –, pole teema.

Reeglimuudatustega on kohati mindud ka liiale: mäletame 1996.–2004. aastani kasutusel olnud «kuldset» ja «hõbedast» väravat, mis aitasid lisaajal kiiremini võitjat selgitada. 1996. aasta EM-finaalturniiri finaalis tõi Oliver Bierhofi «kuldne värav» Saksamaale meistritiitli. Reeglist loobuti, sest see ei toonud loodetud sportlikku arengut ja ei vastanud jalgpalli olemusele.

Survet MM-finaalturniiril osalevate koondiste arvu suurendamiseks ei saa eitada, aga see surve ei tule niivõrd telekanalitelt või suurettevõtetelt, vaid erinevatelt jalgpalliliitudelt üle maailma. Kui Euroopast vaadates on kõik hästi, siis jalgpalli taseme tõus ja uute riikide lisandumine teistes maailmajagudes tõi kaasa põhjendamatult väikese esindatuse väljaspool Vana Maailma. Aasiast saab praegu finaalturniirile vaid neli või viis (kokku 46 koondist), Aafrikast viis (54) ning Põhja- ja Kesk-Ameerikast kolm või neli (35), Euroopast aga 13. Jalgpall on maailmamäng.

MM-finaalturniiril osalevate koondiste arvu suurendamine on kahtlemata kompromiss erinevate maailmajagude huvi, sportliku taseme ja loogika ning finantsmudeli vahel. Usun, et sportlik tase ja loogika on enim arvesse võetud. Jalgpalli traditsioonide eest seistakse – märgilise tähendusega on, et jalgpallikoondiste särgid on ainsad, kust ei leia reklaamlogosid.

Tüüpiline rahulolematus

Rahulolematus on hea kaaslane vaid siis, kui sellest tekib tegevus olukorra muutmiseks või lahendamiseks. Rahulolematus rahulolematuse pärast jätab paigal tammuma.

Spordis on tihti rahulolematust. Näiteks siis, kui treener, mängija või pealtvaataja ägestub kohtuniku otsuse peale. Või siis, kui klubi pole rahul liigas saavutatud kohaga. Tihti juhtub, et pealtvaatajad-kaasaelajad ei mõista sportlaste või treeneri otsuseid: miks pandi platsile just see mees? Pole haruldane ka see, et sportlane hindab enda taset kõrgemalt kui kõrvaltvaatajad.

Kõigis nendes olukordades tuleks osata rahulolematus kanaliseerida. Kas rahulolematus kohtuniku otsusega tulenes sellest, et mängija, treener või pealtvaataja ei teadnud reegleid, jälgis olukorda pinnapealselt või eksis tõesti kohtunik? Isegi kui kohtunik eksis, siis milline oleks treenerile õige käitumine, et oma ülimale eesmärgile – oma võistkonna võidule – kaasa aidata? Tihti näeme, kuidas klubi soovib teha rohkem, kui reaalsed võimed lubavad – järgneb rahulolematus saavutatud kohaga.

«Ma ju andsin endast kõik, aga ikka kaotasime meistritiitli!» mõtleb klubijuht ja kipub põhjuseid otsima väljastpoolt. Aga kas klubil olid ikkagi kõik vajalikud komponendid olemas, et üldse kullale konkureerida? Kas igast võistkonnast peab üldse saama meistritiitlile konkureeriv klubi või võib rahulikult jätkata ka asjaliku harrastussatsina?

Omaette teema on spordiala jälgivate inimeste hinnangud oma lemmikutele. Miks seda treenerit juba ei vallandata, ahastavad fännid. Otsustajate roll on teha kõik, et oma tegusid poolehoidjatele põhjendada, kuid vastutus on ka kaasaelajatel, kes peavad kriitika läbi mõtlema.

Olukorras, kus sportlane on rahulolematu palganumbriga või ootab asjatult siirdumist kõrgel tasemel välisklubisse, kipuvad unistamine ja reaalne karjääri planeerimine segi minema. Eneseanalüüs ja järgmiste sammude paikaseadmine on siin kesksel kohal, ent kui latt panna kohe kättesaamatusse kõrgusesse, siis on lihtne langeda iseenda seatud lõksu ja pinge all murduda. Alles arenevat sportlast ei aita kiirkorras tippu vaid see, kui talle pannakse ette ülesanne saada paari aastaga maailma parimaks või kui ta seda endale sisendab.

Suur rahulolematuse allikas võib olla informatsioonipuudus või lihtsalt valeinfo, praegusel ajal ka info üleküllus ja õige teabe leidmine, süvenemine.

Jalka vanemaid numbreid näeb: http://www.jalgpall.ee/jalka.php