Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Usu kaotanud Tõnissaar loobus tippspordist

Meenuta Tõnissaare paremaid matše!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ott Tõnissaar | FOTO: Kris Süld

Kaks aastat tagasi suurte plaanidega täisprofessionaalse vabavõitlejana leiba teenima hakanud Ott Tõnissaar otsustas eile karjääri lõppenuks kuulutada. «Jõudsin sinna kohta, kus kaotasin usu,» teatas ta. Viimasel ajal oli tal raske endale matše leida, ilma võitlusringi astumata on aga võimatu püstitatud eesmärke täita.

Viimati võitles eestlane umbes üheksa kuud tagasi, kui alistas Helsingis peetud matšis Prantsusmaa vabavõitleja Daguir Imavovi. Juunis läbis Tõnissaar pikalt ette planeeritud õlaoperatsiooni ning oli novembris taas valmis võitlusringi astuma. Vajalikke matše aga ei leitud ning möödunud nädala esmaspäeval küsis Tõnissaar endalt küsimuse – kas nii on mõtet jätkata?

«Sporti tehes tugineb pingutus ja eneseteostus eelkõige usule. Keegi ju tegelikult ei tea, kas sportlane jõuab kunagi tippu. Nii kaua, kuniks on usk, on sporti lihtne teha. Minu usk aga lõppes,» tunnistas 32-aastane Tõnissaar ning lisas, et loobumisotsus on lõplik. «Võitlussport ei ole kergejõustikuala, kus kehvema hooajaga on ikkagi võimalik võistlusjooksud ära teha. Kui sa ringi täishingega ei lähe, võib tagajärg olla kurb. Mitte lihtsalt kaotuse mõttes, vaid ka füüsiliselt.»

Miks aga profikarjääri jooksul 11 võitu ning kaks kaotust kogunud Tõnissaar endale üheksa kuuga ühtegi matši ei leidnud? «Neid põhjuseid võib olla sadu. Eestlasi tuuakse välisvõistlustele eelkõige selleks, et enda sportlasi upitada. Kui aga oma poiss kaotab, siis pole mõtet meid enam kohale kutsuda,» lausus Tõnissaar, kuid täpsustas, et alati ei saa asju nii mustvalgelt võtta. Teise võimaliku põhjusena tõi ta välja, et nii Soome, Rootsi kui Poola sportlased suudavad siinses regioonis paratamatult eestlastest suuremat vaatajahuvi pakkuda.

Kui Tõnissaar kaks aastat tagasi täisprofiks hakkas, oli tema kindel eesmärk jõuda vabavõitluse kuninglikku liigasse UFCsse. Eesmärk jäi täitmata, kuid vajalik sportlik tase oli eestlasel enda sõnul tegelikult olemas. «Taseme mõttes oleksin võinud juba kaks aastat tagasi profikarjääri UFCst alustada. See tase, kustmaalt UFCsse pääseda, on väga tihe, ning kahjuks ei olene kõik ainult sportlikust tasemest,» selgitas Tõnissaar.

Kuigi Tõnissaar jätab nüüd spordi tagaplaanile, jätkab ta vabavõitlejate treenimist ning hakkab selle kõrvale ka põhitööd otsima. Aastaid võitlussarja Raju vedanud eestlaselt küsitakse tihti, kas ja millal ta kõrgelt lennanud võistlussarja tagasi toob. «Olen väga kahtleval seisukohal. Seda elu ma enam elada ei soovi, kuid olen õnnelik saadud kogemuse üle,» tunnistas ta.

Tõnissaare kõige meeldejäävamad matšid

32-aastane Ott Tõnissaar lõpetas 2006. aastal alanud profikarjääri 11 võidu ja kahe kaotusega. Eelkõige kõva maadlejana tuntud eestlane panigi tihti oma paremuse maksma maasvõitluses. Tema 11 võidust kuus tulid alistusega, kaks nokaudiga ning kolm kohtunike otsusega. Postimees palus Tõnissaarel välja tuua kolm kõige meeldejäävamat matši ning neid mõne lausega kirjeldada.

Ott Tõnissaar vs. Indrek Raats (12.11.2006)

Tõnissaar võitis matši 1. raundis käelukuga.

Minu karjääri esimene profimatš, meile teadaolevalt ka esimene Eestis peetud vabavõitluse profimatš. Vastane unustas kaalu võtta – tol ajal juhtus selliseid asju. Ringis ootas mind lõpuks 10 kg raskem ja 15 cm pikem mees. Algul panin taktika paika, et esialgu poksin ning kui läheb raskeks, viin vastase maha. Mäletan, et seisin tema ringi sisenemise ajal seljaga tema poole. Kui ma ümber keerasin ja ringikell käis, nägin, kui suur mu vastane on. Viisin ta esimese kümne sekundiga maha ära ja vähem kui pooleteist minutiga lõpetasin matši ära.

Ott Tõnissaar (peal) vs. Indrek Raats / Erakogu

Ott Tõnissaar vs. Musa Amagov (3.11.2012)

Tõnissaar võitis matši kohtunike ühehäälse otsusega.

See matš oli kolm nädalat pärast Raju toimumist. Võtsin väljakutse ikkagi vastu, sest uskusin, et taastun ära… aga ei taastunud. Füüsilise pingutuse poolest oli see minu elu kõige raskem matš. Pärast võitlust lamasin 30–40 minutit riietusruumis ning üritasin hingamist tagasi saada. Mulle öeldi, et nägin võitja väljakuulutamise ajal välja nagu Kimi Räikkönen. Sel hetkel ei suutnud midagi mõelda, olin vaid õnnelik, et matš läbi sai.

Ott Tõnissaar (paremal) vs. Musa Amagov. Foto: Antti Latva-Kyyny

Ott Tõnissaar vs. Mads Burnell (7.11.2015)

Tõnissaar võitis matši 2. raundis nokaudiga.

Olude sunnil jäin esimeses raundis korralikult «rongi alla». Kõrvalt vaadates oli see matš kohe-kohe lõppemas. Teises raundis õnnestus mul vastane nokauteerida. See oli üks ilus neljalöögiline seeria – pähe, kehasse, kehasse, pähe. Kolm lööki ootas ta ära, aga neljandat ta enam arvata ei suutnud. Matš oli ka selle poolest huvitav, et peale mu treeneri oli kogu saal minu vastu. Pärast võitu oli saal vait. Võtsin Eesti lipu välja ja kõik hakkasid vilistama. Mingi hetk said nad aru, et see pole kõige viisakam, ja hakkasid aplodeerima. See oli tehniliselt väga suur võit. Nii taseme kui vaatemängu poolest võinuks see võitlus vabalt olla ka UFC põhikaardil. Vastane oli kindlasti minu karjääri kõige tugevam.

Ott Tõnissaar (paremal) vs. Mads Burnell. Foto: Morten Schrøder/Octagon Athletes

Tagasi üles