Pisipoeg motiveerib Kanterit veel medaleid võitma

Gerd Kanter poeg Kristjaniga, kellele isa üritab olla võimalikult heaks eeskujuks.

FOTO: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht/Scanpix

Olümpiavõitja Gerd Kanteri kodu on medaleid täis, aga tema pojal Kristjanil pole neist ühegagi isiklike mälestuste kaudu sidet. Seda tahab Kanter parandada. 37-aastase kettaheitja viimane medal pärineb eelmisest suvest, kui ta Euroopa meistrivõistlustel pronksi võitis. Siis oli Kristjan alles kahene.

Kanteri karjääri jätkub ilmselt veel kaheks tiitlivõistluseks ehk suvise MMi ja järgmise suve EMini või seni, kuni ketas varbale ei maandu. Treeningutel ei järgi ta enam põhimõtet «rohkem on parem», vaid kuulab pigem, mida keha ütleb. Ja 75 meetrit teda enam ei paina.

Tellijale

Eelmisel hooajal olid suurtel võistlustel veel korralikult konkurentsis – EMilt pronks, olümpial viies –, kuigi hooaja lõikes sa edetabelite tipus ei figureeri.

Jah, üks medal ja olümpial viies. Ma ei näe, et kettaheites seis utoopiliselt kõva oleks, et ma oleksin juba rongist maha jäänud. Selge see, et MMil medalikonkurentsis püsimiseks 65 meetrist ei piisa. Aga 66 ja poolest võib juba piisata.

Kunagine unistuste piir 75 meetrit ja tiimi nimi 75plus sind enam ei paina?

Ajad on muutunud ja enda võimekus samuti. Ühel hetkel oli eesmärk tõesti selline, aga karjääri lõpuosas mõtlen pigem medalitele. Team75plus on nüüdseks kunagise eesmärgi kõlav nimi.

Kui vaadata mu tulemusi jooksvates edetabelites, siis need ei ole ammu enam vastanud minu tiitlivõistluste kohtadele. Ma pole oma hooaja parimaga juba mitu aastat ka kümne parema hulgas olnud, aga tiitlivõistlustel olen kogu aeg kuue hulgas olnud. Me kõik tahaks ketta pikka lendu näha ja minagi saan sellest suure rahulolutunde, aga 75 meetrit ei ole enam päevakorras. (Kanteri isiklik rekord on 73.68, mis on maailma kõigi aegade kolmas tulemus. 75 meetrit pole veel keegi heitnud, kehtiv maailmarekord on Jürgen Schulti nimel olev 74.08 – M. G.)

Poeg Kristjan sai äsja kolmeaastaseks, kodust eemal olemine ilmselt lihtsamaks ei lähe?

Poiss ja abikaasa Liina olid kümme päeva ka Lõuna-Aafrikas laagris külas. Püüame sättida. Poiss saab suuremaks, küsib ja räägib rohkem, selge see, et meie koos veedetud aeg on tore ja seda võiks olla enam. Teine asi on aga see, et mida suurem ta on, seda rohkem hakkab aru saama, millega tema isa tegeleb. Käib trennis kaasas ja tahab samu asju proovida. Isiklik eeskuju on kõige nakatavam.

Ja eks see oleks lisamotivatsioon, kui õnnestuks veel mõni medal võita – siis tekiks ka pojal sellega isiklikum seos. See oleks tore. Muidu on kodu medaleid täis, aga temal puuduvad nendega seoses isiklikud mälestused.

Tagasi üles