Käsipalli Eesti meistrivõistluste neljandas finaalmatšis alistas Põlva Serviti võõrsil HC Kehra 26:18 (12:9), võitis seeria 3:1 ja võitis klubi ajaloo 12. Eesti meistritiitli, millega mööduti selles arvestuses esimest korda Kehrast.
Põlva Serviti krooniti 12. korda Eesti meistriks! Loe Postimehe analüüsi «3 otsustajat»
/nginx/o/2017/05/02/6617005t1h2d90.jpg)
17. mai 2017, 20:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui senised kolm finaalmatši olid kõik lõppenud võõrustava meeskonna võiduga, siis täna pani külaliste rollis olnud Serviti oma paremuse algusest peale maksma. 7. minutiks juhiti 4:0 ning Kehra sai värava kirja alles 14. minutil, kui visati seisuks 1:6. 17. minutil kasutas Kehra peatreener Indrek Lillsoo seisul 2:9 juba oma teist mõtlemisaega kolmest võimalikust.
Väravavahti seitsmenda väljakumängijaga asendades suutiski Kehra end mängu tagasi vinnata ning vähendas vaheajaks kaotusseisu 9:12-le, ent teisel poolajal samas rütmis enam jätkata ei suudetud, vaid Serviti taastas nobedasti turvalise edu ning asus seda paisutama. Kui Henri Hiiend 43. minutil Serviti 20:11 ette viis, oli mäng lõplikult tehtud. Lõppskooriks kujunes 26:18 Servitile.
Esimest korda klubi ajaloos saab Serviti rõõmuga tõdeda, et nende kontol on rohkem Eesti meistritiitleid kui põlisel rivaalil Kehral. Kui 12:11 eduseis on napp, siis viimasest 11-st tiitlist on Põlvasse rännanud koguni kaheksa.
Mis oli Serviti edu pant lõppenud finaalseerias? Kes või mis olid otsustajad?
1. Pikem pink. Serviti rivistas tänaseks neljandaks finaalmatšiks üles maksimaalse lubatud arvu ehk 16 mängijat (neist kaks väravavahti). Kehra protokollist leidis 14 mehe (neist kolm väravavahti) nimed, kusjuures 11st väljakumängijast kaks olid noored, keda Lillsoo pingelistes olukordades platsile ei usaldanud. Serviti loots Kalmer Musting roteeris hoopis jõulisemalt – avapoolajal käis platsil 13 väljakumängijat.
Pikem pink tähendas, et kui mõnel mehel oli halb päev (nagu avamängus Roman Aizatullovil ja Anatoli Tšezlovil), siis sai Musting proovida kedagi teist, kes võis kastanid tulest tuua (nagu avamängus Carl-Eric Uibo). Kehral sarnane variant puudus ja kuna põhitegijad ei suutnud igas mängus 100% võimetest välja mängida, jäädigi Servitile alla.
2. Eston Varusk. Käsipall on nagu jäähoki, kus hea väravavaht võib tähendada poolt võitu. Finaalseeria puurivahtide duellis alistas Serviti kogenud kollkipper Varusk seekord Kehra kolleegi Mikola Naumi selgelt ning see peegeldus ka finaalmatšide tulemustes. Sümboolselt kroonis Varusk vägeva finaalseeria kahe tabamusega – kui Kehra teisel poolajal seitsme väljakumängijaga matši päästa proovis, saatis Varusk eduka tõrjetöö järel kahel puhul palli tühja väravasse ning pani Põlvast kohale sõitnud poolsada fänni vaimustunult rõkkama.
3. Leegionäride partii. Nii Serviti kui ka Kehra tugevdavad positsioone, kuhu endal mehi võtta ei ole, välismaalt värvatud leegionäridega. Kui võrrelda nende esitusi finaalseerias, siis saab Serviti põhiduo Aizatullov – Tšezlov selgelt kõrgema hinde kui Kehra paar Dmitri Jankovski – Mikita Jermaševitš, kes said õnnestunute sekka lugeda vaid teise finaalmatši.