VÕRKPALL. Milline oli võrkpallikoondise eluolu Maailmaliiga finaalturniiril eksootilises Mehhikos? Kas raskem on mängijatel või hoopis mänedžeril, kes peab võistlusreisidel tegelema kõikvõimalike probleemidega? Või hoopis füsioterapeutidel, kel vaba hetke peaaegu polegi? Või treeneritel, kes pidevalt mõtlevad, kuidas mehi keskendunute ja värsketena hoida?
Tellijale
Reportaaž: hullumeelne ja nalja täis Mehhiko turniir läbi võrkpallikoondise prisma (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahepealset vaba aega sisustavad mängijad pikutamise või magamisega. Igal võimalikul hetkel surfatakse telefoniga internetiavarustes. Kõike saadab vahetpidamatu lõõpimine. On mehed, kes teevad nalja ja kelle üle tehakse nalja. Terava keelega on näiteks vennad Kert ja Andres Toobal, Ardo Kreek, Andrus Raadik. Mart Naaber ja Timo Tammemaa saavad neilt «hagu» alla ööd ja päevad. Õnneks on kogu seltskonnal huumorisoonega asjad korras. Nalja peab saama, eriti raskel ajal.