Nõukogude vutilegend: Venemaal on MMil sama palju lootust kui lombakal hobusel

Vasakult: Oleg Romantsev, Igor Netto ja Vagiz Hidijatullin Lenini-nimelisel staadionil peetud Nõukogude Liidu koondise veteranide ja meelelahutajate vahelisel jalgpallimatšil.

FOTO: Vladimir Rodionov/RIA Novosti/Scanpix

Nõukogude Liidu jalgpallikoondise legend Vagiz Hidijatullin andis praeguse Venemaa koondise eduvõimalustele aasta pärast toimuval kodusel MMil hävitava hinnangu. ESPNiga vestelnud Hidijatullin leidis, et ühelgi täiemõistuslikul inimesel ei maksa venelastele panustada.

«Sama hästi võiks lombaka hobuse peale raha panna,» kõlas Hidijatullini seisukoht. «Vahel võib ju vedada, aga mitte nii palju. Kõik teised tippkoondised peaksid haigestuma, siis ehk jõuaksid meie omad finaali. Ei maksa endale illusioone tekitada. Fännid teavad seda.»

Miks 1980ndate aastate põlvkonna üks säravamaid mängumehi, 1988. aasta EMil Nõukogude Liidu koondise koosseisus EM-finaali jõudnud ja 1990. aasta MMil mänginud mees praegust koondist ikkagi nii madalalt hindab? «Mängijad pole enam patrioodid, neid huvitab ainult raha. Nad ei mängi rahva nimel. Jah, nad võivad õiget juttu rääkida – öelda, et nad annavad koondises endast parima, laulavad hümni kaasa... Aga fänne juba ei peta. Ma ei usu, et riietusruumis oleks praegu ühtne meeskond. Pigem istub igaüks ninapidi oma nutitelefonis,» leidis Hidijatullin.

58-aastane kunagine kaitsja, kes elab praegu Moskvas, jõudis mõistagi rääkida ka sellest, et tema mängijapäevail olid mehed rauast ja rohigi rohelisem. «Mind kasvatati väga patriootlikus vaimus. Kui mängisin 1976. aastal U19-vanuseklassi Euroopa meistriks ja aasta hiljem U20-klassi maailmameistriks tulnud meeskondades, pidime tähed «CCCP» ise vormidele õmblema. See tähendas noortele mängijatele väga palju – kirjeldamatu tunne! Praegustel mängijatel puudub võimalus selliseid emotsioone kogeda.»

«Mängijad pole enam patrioodid, neid huvitab ainult raha. Nad ei mängi rahva nimel.»

Treener Konstantin Beskov meenutas Hidijatullini sõnul mängijatele alatasa, et mängima peab publikule. «Rahvas tunneb tõelise pühendumuse ära. Meie riietusruumis oli paljudest rahvustest poisse, aga olime ühtsed. Nii see käib – kes teeb oma tööd südamest, seda saadab lõpuks ka edu,» sõnas Hidijatullin.

Samas on tema sõnul praegusel koondisel vajakajäämisi ka tehnilises pagasis. Põhjus – noortetreenerid olla kehvad. «Nõukogude süsteem oli väga organiseeritud, aga see lagunes koos liiduga. Vjatšeslav Koloskov (Venemaa Jalgpalli Liidu endine president – toim) üritas veel asja koos hoida, aga kui tema 2005. aastal ametist lahkus, varises kõik kokku. Omal ajal ehitati koondis mõne klubi baasile, olgu selleks siis Valeri Lobanovski Kiievi Dinamo või Beskovi Moskva Spartak. Mängijad mõistsid üksteist. Praegune koondis püüab taktikalisi juhiseid järgida, aga see pole sama,» arutles Hidijatullin.

Siiski avaldas Hidijatullin arvamust, et Venemaa võib kunagi taas 1988. aasta saavutuse ehk suurturniiril finaalijõudmiseni küündida. Selleks tuleb aga suhtumist muuta. «Hämmastav, et nii suur riik ei suuda kokku panna korralikku koondist. Talendid on olemas, aga neid ei arendata. Selle asemel investeeriti raha staadionitesse. Belgias ehitas Gent viis aastat tagasi 50 miljoni euro eest endale suurepärase staadioni. Meil aga laovad võimud Peterburi staadionisse terve miljardi?! Hulluks läinud! Milline raiskamine! Enne MMi ehitati tosin staadionit ja igaüks maksab üle 25 miljardi rubla. Mida nad kuskil Saranskis pärast MMi sellise staadioniga peale hakkavad?» pahandas Hidijatullin.

Moskva Spartaki veteranid Vagiz Hidijatullin (vasakul) ja Fjodor Tšerenkov 2009. aastal, kui Spartak pidas klubi 50. juubelit. FOTO: ITAR-TASS / Stanislav Krasilnikov) / Scanpix

FOTO: Krasilnikov Stanislav/ITAR-TASS

Tagasi üles