Joosep Susi: kuidas tulemus sporti lörtsib? (1)

Joosep Susi
, eesti keele õpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti keele õpetaja ja Kuku raadio spordisaate «Spordireporter» saatejuht Joosep Susi.
Eesti keele õpetaja ja Kuku raadio spordisaate «Spordireporter» saatejuht Joosep Susi. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Vahel jääb mulje, et sport on nagu kusehäda käes vaevlev inimene. Teate ju küll neid hetki, mil hirmkange häda vallutab kogu olemuse, suutlikkus kainelt kultuurse inimese kombel mõelda lakkab. Saaks ainult potile! Muu pole oluline! Enamgi veel, kusehäda fenomen – olgugi et lihtne füsioloogiline nähtus – paneb unustama isegi elu baasväärtused, nagu armastuse, sõpruse ja empaatia. Saaks ainult potile! Sel hetkel pole millelgi muul mitte mingisugust tähtsust.

Olen sageli kusehäda anomaalia sidunud dihhotoomiaga armastusest ja armumisest. Kui armastus on midagi metafoorisarnast – eri elemendid on omavahel loomulikus, ainuvõimalikus seoses ja omandavad ühisosa kaudu kvaliteete, mida iseseisvalt poleks võimalik kanda –, siis armumine on, vastuoksa, midagi primitiivset, pealispindset. Armumine põhineb mõnel kõige silmatorkavamal tunnusel, mis määratleb kogu terviku. Näiteks. Tüdrukul on ilus jume. Järelikult on tüdruk tervikuna läbini positiivne.

Ja mis kõige hullem, armunud inimene – mõelgem kas või Wertherile – käitub nagu idioot! Ta annab kõigele ebaloogilisi põhjendusi, otsib vabandusi, vähkreb öö läbi higisena voodis, kaotab normaalse töövõime ja sotsiaalsed pädevused takkaotsa. Täpselt nagu kusehäda puhul – kõik ühe lihtsa ja tähtsusetu tunnuse tagajärg!

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles