On teada-tuntud fakt, et Wimbledoni turniir on tenniseajaloo vanim. 1877. aastal alguse saanud suursündmus toimub tänavu 131. korda. Kuid auväärne iga on kõigest üks põhjus, miks All England Clubi väljakutel mängitavat turniiri peetakse maailma üheks lugupeetavamaks spordiürituseks.
Wimbledoni tennisemuru – spordimaailma aristokraat, mille puhtust valvab kuulus kull Rufus
3. juuli 2017, 11:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Wimbledoni unikaalsuse silmatorkavaim aspekt on roheline väljakukate. Pärast 1988. aastat, kui Austraalia lahtised läksid üle kõvakattega väljakutele, on Wimbledon ainus muruväljakul mängitav suure slämmi turniir. Iga kollektsionäär teab, et haruldus tõstab eksemplari ihaldusväärsust ja nõnda ongi Wimbledon jätkuvalt tennisemaailma kõige-kõige.
Fännide jaoks tähendab Wimbledon aga tõelist pidu. Staadioniväravatel tervitab tennisesõpru pidulik orkester. Muidugi ei puudu kihisev šampanja ning turniiri tõeline kaubamärk – maasikad vahukoorega. Kusjuures maasikaid süüakse kahe nädala jooksul ära 28 000 kilogrammi, vahukoort kulub aga 7000 liitrit.
Erakordse kogemuse nimel võiks iga tennisesõber proovida korra elus Wimbledonis ära käia. Seda päris õiget kuninglikku õhkkonda saab tunda eelkõige peaväljakul, kuhu lihtsurelikul on aga piletit väga raske saada.
Piletite saamine käib Wimbledonis, nagu Inglismaal ikka, ammu välja kujunenud range korra järgi. Kõigil turniiri korraldava All England Clubi liikmetel on õigus igale mängupäevale osta kaks pääset. Et ka ülejäänud piletitest jaotatakse arvestatav hulk erinevate klubide kaudu, on tekkinud mõnevõrra pentsik olukord, kus aastas kõigest paar korda tennist mängivad inimesed on astunud ihaldatud pääsmete nimel mõne klubi tenniseliikmeks.
Tõsi, pileteid on võimalik soetada ka koha pealt. Selleks minnakse juba õhtul staadioniväravate juurde telkima ning ärgatakse varahommikul kella nelja aegu üles. Umbes kella seitsme ajal lubatakse vaprad tennisesõbrad lõpuks järjekorda, aga müügil olev kaup on defitsiit ning ilma jäänud soovijaid on alati.
Kui peaväljakupileti peale ei hakka ei rahakott ega muu ussi- või püssirohi, on Wimbledoni atmosfääri kogemiseks ja nautimiseks parim koht Henmani mägi. Nõlv sai nime endise Suurbritannia esireketi Tim Henmani järgi, kelle võidu ootuses kogunes aastatuhande vahetuse kandis sinna iga suvel suur rahvamass, et suurelt ekraanilt üheskoos peaväljaku matše vaadata. Henman Wimbledoni ei võitnudki, sest kaotas kõik neli poolfinaali, kuhu jõudis (1998, 1999, 2001, 2002).
Aga tähtsate mängude ajal tuhandeid inimesi kohale toovale mäenõlvale ta nime andis ning isegi kui Andy Murray lõpetas 2013. aastal võidetud tiitliga brittide 77aastase ootuse – eelmise Suurbritannia meestennisistina oli Wimbledoni võitnud Fred Perry 1936. aastal – ei tõtanud keegi mäenõlva ümber ristima. Henmani mägi on Henmani mägi.
Wimbledoni eristab ülejäänud tenniseturniiridest muuhulgas ka fakt, et väljakule astuvaid mängijaid ei tituleerita naisteks ja meesteks (men and women), vaid daamideks ja härrasmeesteks (ladies and gentlemen).
Lisaks käib Wimbledoniga lahutamatult kaasas valge värv. Kui mängijate kohustus valget rõivastust kanda on üldteada, siis tegelikult kehtib sama nõue ka treeneritele. Valgega nalja ei mõisteta – ajalugu tunneb juhtumeid, kus mängijatel on kästud liiga triibuline peapael kotti pista või loobuda liiga värvilise tallaga tossudest. Sportlaste valged riided on vaieldamatult üks Wimbledoni sümbol.
«Wimbledon on koht, kus õppisin kandma valget ning õppisin kummardama. See on koht, kus hakkasin hindama traditsioone. Wimbledon tähistab minu enda elu evolutsiooni,» on 1992. aasta meeste üksikmängu tšempion, ameeriklane Andre Agassi turniiri ülistanud. Muuseas, karjääri algfaasis keeldus Agassi Wimbledonis mängimast, sest ei saanud seal kanda tema firmamärgiks olnud ekstravagantseid ürpe.
Kõige tähtsamad pealtvaatajad istuvad peaväljaku kuninglikus loožis, kuhu vaatamata nimele võivad pääseda ka need, kelle soontes sinist verd ei voola. Ranged riietumisreeglid kehtivad ka seal, nagu sai kaks aastat tagasi omal nahal tunda tänaseks kolmekordne vormel 1 maailmameister Lewis Hamilton, kes oli 2015. aasta meeste üksikmängu finaaliks selga pannud küll trendikad rõivad, ent unustanud kohustusliku lipsu ja pintsaku. Kuninglikku looži teda ei lubatudki ning vormelisõitja vaatas finaali kodus koos koeraga. Hiljem tunnistas ta möödalasku ning lubas uuel võimalusel etiketti austada.
Kui teistel tenniseturniiridel on sponsorid, siis Wimbledon nimetab koostööpartnereid tarnijateks, kellest enamikega ollakse pikaajalises püsisuhtes. Näiteks palle – neid kulub ühe turniiri jooksul 52 000 – tarnib Wimbledonile juba 1902. aastast saadik Slazenger. Ametlik karastusjook Robinsons oli esimest korda menüüs juba 1935. aastal. infotehnoloogia eest hoolitseb viimased 27 aastat IBM ning riided disainib 11. järjestikust puhku Ralph Lauren.
Wimbledoni palgal on ka Suurbritannia kõige kuulsam kull Rufus, kes on auväärne Wimbledoni perekonna liige. Igal turniiripäeva hommikul lastakse Rufus All England Clubi 42 aakri suuruse maalapi kohale lendu, et pahandust tekitavad tuvid – valge värv on tore küll, aga mitte siis, kui see tuvi soolestikust väljutatuna kuninglikule murule langeb! – minema peletada. Rufusel on ka oma Twitteri konto, mida jälgib pea 10 000 inimest.
Sportlased austavad Wimbledoni ning Wimbledon austab sportlasi. Ent võrdsete seas leiduvad ka veel võrdsemad. Nimelt ootab tõeline luksus neid sportlasi, kes mahuvad 16 kõrgema asetase pälvinud mängija sekka. Nimelt on tippmängijatele eraldi riietusruum, kus on olemas mugavad diivanid, söök ja jook ning mõistagi ohtralt ilutooteid. Riietusruumis aitab mängijaid abipersonal, kes teeb mängijatele vajadusel soenguid. Madalama asetusega mängijad peavad aga leppima alumise korruse riietusruumiga, mida nad ise kutsuvad vangikoopaks.
Kes aga otsustab Wimbledonis iseloomu näidata ning reketeid loopida, peab teadma, et teeb seda kõige valemas kohas. Tennises vaadatakse lamenti löömisele viltu igal pool, aga Wimbledonis karistatakse sellist käitumist suuremate rahatrahvidega kui mujal.
Kokkuvõtteks: Wimbledoni tennisturniiri ainulaadsust ei ole võimalik kopeerida.
