Wimbledoni kadalipp: lemmikmängija nägemiseks tuleb järjekorras olla 40 tundi

Siim Kaasik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See oli seda väärt! Hans (vasakul) poseerib koos sõbra Risto ja higise Rafael Nadali käepaelaga
See oli seda väärt! Hans (vasakul) poseerib koos sõbra Risto ja higise Rafael Nadali käepaelaga Foto: Erakogu

Mida olete teie valmis tegema, et näha oma lemmiksportlast oma silmaga võistlemas? Kaks Tallinna noormeest, 25-aastased Hans ja Risto, ei teadnud, et selleks tuleb Wimbledoni väravate kuulsas järjekorras seista pea kaks ööpäeva. Esmalt 24 tundi, et näha mängimas 15-kordset suure slämmi meistrit Rafael Nadali, ning seejärel 40 tundi (!), et elada esimest korda kaasa ilmselt karjääri lõpusirgel olevale 35-aastasele tennisemaailma elavale legendile Roger Federerile. Ja kui lõpuks oma lemmikuid nähtigi, tukuti pool mängust maha – väsimus oli lihtsalt sedavõrd suur.

Hansu ja Risto lugu on spontaanne, mitte ettekirjutatud. Jah, kui reisid Wimbledoni, võiks ju eeldada, et lähed sinna oma lemmikuid vaatama. Kui aga sinu lemmikud on maailma tippmängijad, võib reaalsus ühel hetkel karmiks muutuda.

Pühapäeva südaööl Londonisse jõudnud noormeeste sekeldused algasid juba Inglismaale jõudes. Kuna hotelli lubati sisse kirjutada alles pühapäeva kesklõunal, pidid tallinlased öö veetma taeva all. Öösel oli aga suhteliselt jahe ning armulised hotellitöötajad lubasid vahepeal Londoni kesklinna uudistamas käinud eestlased kell kuus hommikul vähemalt fuajeesse. Tõsi, vaid tunniks, sest siis hakkasid inimesed ärkama ning plats tuli puhtaks lüüa.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles