Ultrasportlane Rait Ratasepp: olen viimase 17 aastaga jooksnud 40 000 kilomeetrit
13. juuli 2017, 15:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tere! Olen ultrasportlane Rait Ratasepp ja seisan augustis silmitsi elu suurima väljakutsega – läbida kümnekordne ultratriatlon katkematus formaadis ning seda kiiremini kui keegi kunagi varem suutnud on. 38 km ujumist, 1800 km jalgrattasõitu ning 422 km jooksu.
Kuni võistluse alguseni teen igal nädalal Postimehe veergudel blogipostituse, kus annan lugejatele ülevaate ultraspordi võludest, valudest ning paljust muustki. Viimases kahes blogis olen kirjutanud ujumisest ja rattasõidust, seega on loogiline täna puudutada jooksmist.
Jooksmine on minu kõige tugevam ala. Hakkasin pärast ajateenistust päevikut pidama ning tänavu on käimas minu 17. jooksuhooaeg. Praeguseks on minu jooksukilometraaž enam kui 40 000 km. Ma ei tea, et keegi ultratriatleetidest jooksule nii palju rõhku paneks. Tegu on vaieldamatult minu tugevaima alaga ning see on ka põhjus, miks olen püstitanud eesmärgi läbida kümnekordne ultratriatlon kaheksa ööpäevaga.
Kui kõrvutada ujumist ja jalgrattasõitu jooksmisega, siis on viimase puhul tegu kõige raskema alaga. Esiteks on ta kõige lõpus, kuid teiseks on ta ka füüsiliselt kõige kurnavam. Et olla üldse ultratriatlonidel konkurentsivõimeline, pead suutma hästi joosta. Tavaliselt võistluste kolm paremat läbivad kogu distantsi joostes, kuid taga pool kipuvad sportlased kustuma ning märkimisväärne osa distantsist kõnnitakse. Igal inimesel on muidugi oma eesmärk, miks ta ultrasporti teeb. Aga kui tuled võistlema ning enamuse jooksudistantsist kõnnid, siis see pole enam triatlon. Mind see ei paelu.
Et ultratriatlonil jooksudistants vastu pidada, pead olema väga heas füüsilises vormis. Kõige raskemad hetked saabuvad siis, kui tuled jooksurajalt puhkepausiks maha (see kehtib ennekõike katkematus formaadis 5- ja enam kordse ultratriatloni puhul) ja pead siis uuesti rajale minema. Enese uuesti käimasaamine on metsikult raske. Esimesed viis kilomeetrit on tõeline piin.
Eestis endale korraldatud viiekordse ultratriatloni ajal oli see koguni nii valus, et isegi pisarad tulid silma. Jooksutreeningutel taastumise kiirendamiseks sõidan peagu alati rattaga peale. Kavatsen sama meetodit kasutada ka kümnekordsel ultratriatlonil, kus jooksult mahatulekul ja uuesti alustamisel sõidan ratast pukil.
Praegu jooksen aastas kuni 5000 kilomeetrit. Panin talvel jooksule palju rõhku eesmärgiga tõsta madala pulsiga jooksmise keskmist kiirust. Olen praegu vormis, kus ca 120 pulsi juures on mu jooksukiirus 4.18 kilomeetri kohta. See tähendab, et kolme tunni maratoni tempo on minu jaoks täiesti rahulikus tempos jooksmine.
Järgmises blogipostituses kirjutan lähemalt varustusest, mida mul Šveitsi võistluseks vaja on, ning sellest, palju see kõik maksma läheb.