/nginx/o/2017/07/16/6897709t1h67fa.jpg)
2012. aastal Londonis peetud olümpiamängude kohal lasub juba mõnda aega dopinguvari, sest paljude Venemaa sportlaste proovid osutusid hiljem positiivseteks. Väljaanne Daily Mail avalikustas, et venelased said riiklikku dopinguprogrammi ellu viia ja proovidega manipuleerida tänu sellele, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) andis nende ametnikule selleks võimaluse.
Mängude korraldajate palvel teele saadetud ROKi ametlik kutse võimaldas Venemaa Antidopingu ametnikul ligi pääseda Londoni dopinguvastase võitluse laborile, kus ta sai infot uue ülisalajase testi kohta, millega selgitati välja kasvuhormooni kasutajaid. Kogutud info võimaldas venelastel 2012. aastal ja hiljemgi uuest testimeetodist mööda hiilida.
Moskva antidopingulaboris töötanud Grigori Rodtšenkovi lugu on tänaseks kurikuulus – just tema oli paljusid spordialasid hõlmanud ja riiklikult toetatud dopinguprogrammi võtmeisik. 2015. aastal põgenes Rodtšenkov Venemaalt, sest kartis oma elu pärast, ning elab nüüd kuskil USAs tunnistajakaitseprogrammis.
Jaanuaris linastus tema lool põhinev dokumentaalfilm «Icarus». Ameeriklase Bryan Fogeli lavastatud film jõuab ülemaailmsetele ekraanidele alles 4. augustil. Daily Maili kinnitusel meenutab filmi õhustik külma sõja aegset spioonipõnevikku. Nii toimetati ROKi kutse Rodtšenkovile kätte Moskva psühhiaatriahaiglasse, sest ta oli pisut varem üritanud endalt elu võtta.
2012. aastal Londoni mängudel osalenud Venemaa sportlastest on paljud juba vahele jäänud, paljusid kahtlustatakse ja neid ootab tõenäoliselt sama saatus. Venemaa võitis Londonis 82 medalit, nende seas 24 kulda, kuid 13 medalit (sealhulgas neli kulda) on neilt juba ära võetud. Nii kaotasid kulla 800 meetri jooksja Marija Savinova, takistusjooksja Julia Zaripova, kiirkäija Sergei Kirdjapkin ja vasaraheitja Tatjana Lõssenko.
Maailma Antidopingu Agentuur (WADA) leidis 2015. aasta lõpus, et Londoni mänge «saboteeriti». Eelmainitud «Icarus» toob aga päevavalgele uusi rabavaid asjaolusid. «Enne Londoni olümpiat töötas üks rühm uue kasvuhormooni avastamise testi kallal ning seda hakati läbi viima alles paar nädalat enne olümpiat. On rabav ja valus kuulda, et Londoni laborisse kutsutud antidopingu organisatsioonide töötajate seas oli neid, kes kasutasid saadud infot selleks, et välja töötada uusi dopingukontrollist pääsemise võimalusi,» rääkis üks kogenud dopingukütt Daily Mailile.
Rodtšenkov üritas enesetappu 2011. aasta veebruaris, kui ta vahistati kahtlustatuna saavutusvõimet tõstvate ainetega äritsemises. Mees usub siiani, et süüdistuse taga oli mõni rivaalitsev dopingupettur.
Ehkki Rodtšenkov üritas end tappa, lüües endale noa rindu, ei tabanud ta südant ja arstid suutsid tema elu päästa. Ühes kliinikus anti talle nädala jooksul tugevaid ravimeid, teises taastus ta aga depressioonist. Nagu mees filmis räägib, ümbritsesid teda teises kliinikus Venemaa kõige kohutavamad kurjategijad. Arstid pidasid temast seal aga lugu ja kutsusid teda professoriks.
«Kõige naljakam oli see, et mul lubati seal arvutit kasutada. Seega jätkasin psühhiaatriakliinikus viibides tööd labori juhatajana – andsin kogu Venemaa koondisele dopinguteemadel nõu. Sel ajal saabus mulle kui Moskva labori juhil ROKilt kutse osaleda 2012. aasta mängude ettevalmistustöös,» rääkis Rodtšenkov. «Kirjas seisis: «Kui te ei saada Rodtšenkovi, ei näe me Venemaal peale tema ühtegi teist kandidaati.»»
Kiri osutus Rodtšenkovi jaoks vanglast pääsemise vabapääsmeks. Enda sõnul veenis ta toonast Venemaa spordiministrit Vitali Mutkod, et too lubaks tal Londonisse sõita – nii saaks ta kontrollide petmiseks hädavajalikku infot. «Mul oli labori tegemiste kohta seejärel infot, mis aitas mõista, kui suures ohus Venemaa täpselt on. Ilma selle infota oleks meie programm kokku kukkunud. Õnneks sai Mutko aru, kui tähtis see kõik on. Peagi sain Moskva uurijatelt kõne: Grigori, sinu toimik suleti.»
Fogel räägib filmis Rodtšenkoviga pikalt tema rollist Venemaa dopinguprogrammis. Muuhulgas uurib ta, kes aitas Rodtšenkovil süüdistustest vabaneda. «Kelle korraldusel uurimine lõpetati?» kõlab Fogeli küsmus. «Loomulikult Putini. See oli mu lunastus. Edu Sotšis ja võimalik vanglakaristus haihtus,» vastab Rodtšenkov.
Edasine on ajalugu – Rodtšenkov sõitis Londonisse, aitas venelastel selle tulemusena 2012. aasta mänge saboteerida ja naasis siis kodumaale, et alustada «tööd» 2014. aasta Sotši mängude suunal – ka seal pidid Venemaa sportlased näitama iga hinna eest parimaid tulemusi.