Ajal, mil ees ootab suur jalgpallisügis, tuleb tõdeda, et Eesti jalgpallireportaaž nõuab nüüdisajastamist! Mäletan, et 1990. aastate teisel poolel mõjusid Mart Mardisalu ja Indrek Kanniku kommentaarid värskendavalt. Vahest mängis oma osa välismeedia vahendamine: Mardisalu luges inglise vutiajakirja Match, mida oli toona võimalik nii mõnestki Eesti kioskist soetada, aga mis nüüdseks on taandunud alg- või põhikoolilastele suunatud jalgpalli-Tähekeseks. Jäi mulje, et kommentaatorid valdavad kättesaamatut.
Tellijale
Joosep Susi: miks diskrimineeritakse jalgpallisõpru? (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu mõjuvad sama tandemi reportaažid arhailise meenutusena süütust lapsepõlvest. Oli ju nullindate keskpaigaks jalgpallikommentatorite seltskond mitmekesistunud ja muutunud, välismeedia igapäevasest lugemisest oli saanud erandi asemel nõue. Samal ajal hakkas valdav osa jalgpallisõpru internetistriimide abil ammutama lakkamatult välismaist vutti, teistsuguste kommentaatoritega.