Võrkpallifänn Avo Keel: treeneritööst lõbusam

Avo Keel (vasakul) juhatas koos ekskoondislaste Raimo Pajusalu ja Jaanus Nõmmsaluga eile Eesti fännide rongkäiku. Foto: Viljar Voog

Eesti võrkpallikoondisega kahel korral peatreenerina EM-finaalturniiril käinud Avo Keel naudib oma kolmandal suurvõistlusel fännirolli. «Kindlasti on rohkem lõbus. Minul ju siin muud tööd ei ole kui hoolitseda, et naine ära ei kao. Esimest korda olen selles olukorras, kus saan nautida ja pärast rõõmustada või kurvastada,» rääkis aastatel 2004–2014 Eesti koondist juhendanud treener.

Keel on harjunud olema treeneripingil – viimastel aastatel Pärnu meeskonna eesotsas, aga ka väljaspool klubihooaega on teda ikka meelitatud appi näiteks mõnele noortekoondisele. Või on ta leidnud rakendust televiisoris kommentaatorina. Näha meest lihtsalt tribüünil rahvuskoondisele kaasa elamas on lausa veidi kummastav. Milline pealtvaataja Keel on? «Vaevalt et ma istmelt püsti hakkan hüppama. Olenevalt mängu faasist muidugi – kui geimilõpud on 23:23, siis küll ma ka püsti tõusen, ja viiendas geimis 13:13, siis juba kindlasti. Aga ma olen muidu mõõdukas fänn,» hindas Keel enne eileõhtust Eesti-Soome mängu, kus ta juhatas Ergo Arenale minevat fännirongkäiku.

Sealjuures on Keele enda peatreeneriajastust seoses Soomega rääkida ka üks lustakas lugu. «Minu esimene EM-valiksarja play-off aastal 2006, kus me soomlastega mängisime. Rakveres oli seis selline, et soomlased juhtisid 0:1 ja teine geim lõppes 30:32, aga mäng oleks võinud ka tasa tulla. Üks peretuttav oli küll selline fänn, et tema arvates kohtunik eksis, ja ta oli tribüünil püsti, keeras selja ja tahtis pükse maha võtta, aga abikaasa hoidis teda tagasi. Selline fänn ma kindlasti pole,» naeris Keel. Eesti kaotas selle mängu lõpuks 1:3 ja korduskohtumise Soomes 0:3 ning EMi uks jäi toona suletuks. Esimest EM-pääset tuli veel kolm aastat oodata.