Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Täna selgub Eesti vollesangarite saatus: kilbiga või kilbil?

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eesti peab Poola alistamiseks võitlema iga punkti eest – pildil näitab eeskuju libero Rait Rikberg | FOTO: Tomasz Jastrzebowski/SIPA/Scanpix

Eesti võrkpallikoondis peab EMil alagrupist edenemiseks alistama tänases viimases mängus Poola – valitseva maailmameistri, tippmängijatest pungil võõrustajameeskonna, kes võitleb 10 000 valjuhäälse fänni toel potentsiaalselt EMil ellu jäämise nimel. Hullumeelselt raske, aga meie südikatele Sinilõvidele mitte ületamatu ülesanne!

Laupäeval peetud teises alagrupikohtumises Serbia koondisega, kes tümitas esimeses matšis Poolat 3:0, kaotas Eesti küll avageimi 22:25, kuid võitis kaks järgmist tänu targale mängule 25:16 ja 25:20. Kahjuks võttis lõpuks tugevam väevõimuga oma: kaks viimast geimi kuulusid taas kahekordsetele Euroopa meistritele ja mullu Maailmaliiga tšempioniks kroonitud serblastele 25:20 ning 15:12. Eesti sai kolme päeva jooksul juba teise kibeda 2:3 kaotuse – neljapäeval jäädi täpselt sama skooriga alla Soomele.

Valusad tulemused, seda enam, et Eesti koondis seadis enne turniiri eesmärgiks alagrupist edenemise ning see pole ilma mänguvõiduta võimalik. «Olen reaalselt siin saalis kolmest mängust kaotanud kõik kolm 2:3. Aeg on seda muuta!» oli Poolas klubivõrkpalli mängiv Robert Täht pärast oma koondisekarjääri 100. mängu sihikindel. Tänases mängus võõrustajatega pole kaotada enam midagi.

Fännide nimel!

Et mitte ehitada õhulosse, tuleb nentida, et pigem murrab Eesti koondis Poola vastu Tähe seeria negatiivselt – kaotades Poolale veel kindlamalt. Tümitasid ju avamängu kaotusest vihale aetud võõrustajad teises matšis Soomet 3:0 ning lisaks teevad 10 000 paadunud Poola võrkpallifänni Ergo Arenal õhkkonna Eestile nii ebamugavaks, kui on üldse võimalik.

Aga et miski on tõenäoline, ei tee seda veel tõeks. Kui võite jagataks paberil kirjas olevate oskuste põhjal, poleks ju üldse mõtet mängus higi valada. Kõik pannakse paika siiski väljakul ja sinna lähevad eestlased, tundmata tituleeritumate ja kogenumate vastaste vastu vähematki aukartust.

Meie koondise peatreener Gheorghe Creţu ütles nõnda: «Vaadake nende koondise nimekirja, lugege, kus need mehed mängivad. Kananahk tõuseb ihule. Meil ei ole selliseid nimesid. Aga meie meestel on suur süda!» Jutt käis küll Serbia matšist, kuid sama kehtib ka Poola kohta: eestlastele tulevad vastu mängijad, kes on saanud nii klubides kui ka koondistes vöö vahele sadu suuri mänge. Meie palluritel on selliseid kogemusi ette näidata käputäis. Endast viimast välja pigistades on aga võimalik kogemuste puudust kompenseerida.

See on see maagiline spordirelv – tuhh, mida meie lõvidel leidub küllalt. Eesti algrivistus – Kert Toobal, Andri Aganits, Ardo Kreek, Andrus Raadik, Robert Täht, Rait Rikberg ja ilmselt Serbia vastu tehtud esitusega Oliver Venno pingile istutanud Renee Teppan – ei lähe täna õhtul võitlema ainult enda nimel. Jah, saalis teevad 10 000 poolakat põrgulärmi, aga nende seitsme mehe kõrvad kuulevad vaid Eesti koondise 1500-pealise fänniarmee häält.

«Kui sellised inimesed on sinuga, sinu ümber saalis, siis see on lihtsalt imeline. Nad on teinud ajalugu. Kõik jäävad Poolas meenutama kangeid Eesti fänne. Suur aitäh! Isegi riietusruumis räägivad neist kõik – mida nad meeskonnale oma kaasaelamisega annavad,» oli Creţu meie toetajate esitusest Serbia vastu südamepõhjani liigutatud. Mõistagi on kuus korda valjema Poola fännikisa vastu eestlastel raske saada, aga täpselt nii nagu mängijad platsil – võitluseta alla ei vannuta.

Kapteni nimel!

Seis on raske. Poola pole mitte ainult niisamagi favoriit, vaid nad on ka mõlemas mängus saanud poolteise tunniga puhkama, samas kui Eesti on rassinud väljakul viie geimi jagu. «See kulutab liigeseid palju rohkem, kui 20 tõste asemel pead lööma võib-olla 50. Eks ma praegu tunnen õlga, põlve, selga… Aga lähen jäävanni ja õnneks on üks päev taastumiseks vahel, sellest on palju abi,» tõdeb Täht.

Eesti ülesandele aitaks kaasa Serbia võit Soome üle, siis oleks kindel nii nende otsepääs veerandfinaali kui ka Poola koht 12 parema seas. Vahet, kas kohtuda play-off’i avaringis Bulgaaria või Sloveeniaga, Poola-sugusel meeskonnal väga pole, mis tähendab, et Eesti vastu võidaks koosseisu veidi roteerida, kuigi ka mängu tulevad varumehed oleksid väga kangest puust. Üks neist vangerdustest võiks olla sidemängija Grzegorz Lomacz, kes veetis viimased hooajad koos Tähe ja Creţuga Lubini Cuprumi meeskonnas. «Peame olema lahinguks sajaprotsendiliselt valmis nagu alati. Täna (laupäeval – toim) näitasid eestlased Serbia vastu väga südikat mängu ja teame, et ühtegi lihtsat vastast siin turniiril pole. Nende staariks on Täht ja me peame tema mängu kinni panema,» sõnas poolakas.

Või äkki oleks Eestile hoopis parem Soome kindel võit – siis ei tohiks Poola Eestile kindlasti kaotada ehk võidukohustus võiks neid kammitseda?

Eesti koondist üle kahesaja korra esindanud 38-aastane Kert Toobal võttis kõik eelneva kokku nõnda: «Need ongi need mängud, kus on näha, et me tuleme kogu aeg tippudele järele. Ma loodan, et jõuan ära oodata hetke, kus hakkame suurte vastu neid mänge ka enda kasuks pöörama. Oleme hästi lähedal, aga sellest on veel natukene vähe. Serbia mäng sisendas ainult usku, et kui me ise usume, kuni saalitäis inimesi on meiega lõpuni välja, olenemata seisust, niikaua on kõik võimalik.»

Täna lähevad eestlased võitlema iseenda, oma kapteni ja fännide nimel. Väljakult lahkutakse kas kilbiga või kilbil, aga kindlasti auga!

LISALUGU

Viimasena kärbitud Mart Naaber tuli Poola fännina

Võidukad eestlased trofeevaasi ning koondislase Mart Naaberiga. | FOTO: Viljar Voog

Eesti senine ainus võit tänavusel EMil pärineb laupäevaselt fännimatšilt, kus meie poolehoidjad alistasid soomlased 25:13, 22:25, 15:4. Auhinna ulatas võidukatele fännidele üle Mart Naaber – koos Karli Allikuga olid nemad viimased mehed, kes jäid nädal tagasi EM-koondise ukse taha.

«Pühapäeva hommikul sain teada, et ei saa koondisega kaasa. Esmaspäeval tegi vend mulle ettepaneku siia tulla,» selgitas klubi tasandil Tartu meeskonda esindav 212 cm pikk mängumees Poola-reisi otsuse spontaansust. Mida ta ikka Eestis teinud oleks – on ju klubitreener Oliver Lüütseppki EMil tippvõrkpalli nautimas.

«Peatreener andis mulle loa, et võtku ma nädal vabaks, võin puhata või teha, mida tahan, kuna terve suve olen tööd teinud. Mõtlesin siis, et kui nädal on puhkamiseks, miks ei võiks ma seda siin teha. Võrkpall on mul täiega südames ja mulle meeldib. Praegu ma isegi ei mõtle sellele, kas sain meeskonda või mitte. Tunnen end siin väga mõnusalt – lihtsalt fännide seaski olla on väga lahe,» rääkis Naaber ja lubas, et tema hääl on tänases otsustavas matšis Poolaga sajaprotsendiliselt Eesti eest väljas: «Seni olen väga kaasa elanud ja emotsioonid on kruvitud ülikõrgele. Tuleb väga võimas mäng!»

Tagasi üles