Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Eesti koondise 38-aastane kapten: jätkan tipptasemel!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Rennes'il jääb üha vähemaks mängijaid, kes Kert Toobali headest tõstetest kasu suudaks lõigata. Meeskonna koosseis on vigastuste tõttu lihtsalt niivõrd hõre. | FOTO: CEV

​Meie koondise tänavuse EM-finaalturniiri, Kert Toobali karjääri neljanda, lõpetas esmaspäeval Poola koondis. 0:3 kaotuses esitas Eesti küll südikat vastupanu, kuid lõpuks võttis tugevam oma. «Poola on maailma- ja Euroopa meister. Eestil on parima tulemusena ette näidata EMi 11. koht. See ütleb nii mõndagi,» võttis meeskonna kapten juhtunu kokku.

Siiski sõnas Toobal, et eestlased olid heas mõttes ülbed, et tahtsid võita. «Ühest küljest saavad nad aru, et see on nii lähedal, aga samas jääb veel midagi puudu. Ent liigume õiges suunas ja teeme õiget asja. Peame lihtsalt rohkem mängima stressiolukorras, kus on palju pingeid. Siis see hakkab kindlasti lõpuks meie kasuks pöörduma.»

Fännid tegid midagi erakordset

Pikk koondisesuvi jääb nüüd selja taha ning meie koondislasi ootavad koduklubid. Kui kaks aastat tagasi peeti EM sügisel ning Toobal pidi kohe pärast mängu Serbiaga lennujaama jooksma, et liituda Rennes’i klubi treeningutega, siis seekord on klubihooajani poolteist kuud.

«Loodan, et iga mängija saab veel väikese hetke puhata, veeta mõne päeva aega oma perega, sest ega neid päevi läbi suve hotellis elades palju olnud. Keegi ei virise, sest see on sportlaseks olemise hind. See nädal ja terve see suvi näitasid, et me ei tee seda kõike ainult iseendale, vaid võrkpall on vast inimesi natukene ühendanud.»

Toobal räägib siinkohal Eesti fänniarmeest, keda oli Poola kohale sõitnud üle 1500. «Fännid lähevad EMilt koju medaliga, see on päris selge,» kiidab Toobal meie poolehoidjaid, kes ei jäänud viimases mängus isegi kuus korda suurema kodupublikuhordi vastu häbisse.

«Kõigile meestele, kes Eesti koondise eest mängisid, on see midagi erakordset ja seda pole varem keegi kogenud. Sellise rahvahulga ees mängimine on midagi, mida peab ise tundma. Kindlasti on seda ka ülivõimas telekast vaadata. Loodan, et inimestes tekib see pisik, et võrkpall ajab õiget asja, on päris lahe mäng ja seob inimesi. Mängijad hindavad seda, mida Sinisärgid tribüünil korda saatsid. Loodan väga, et keegi neist ei pidanud pettuma, et võtsid pika tee ette ja meeskond vedas neid alt. Kindlasti oleks need inimesed väärinud ühte võitu. Seda oli raske saada, see ei olnud väga kaugel, aga seekord läks niimoodi.»

Eesti koondis koguneb nelja kuu pärast, sest Euroopa võrkpalliliit (CEV) muudab EMi korraldamise korda (alates 2019 mängib finaalturniiril 24 riiki) ning see tähendab ka uut valiksarjakorda: koondisemänge peetaks ka talvel ehk keset klubihooaega. Toobali arvates saavad nii mängijad kui ka klubid kokkuleppele. Ometi tahaks temagi eri turniiridel rohkem süsteemi stabiilsust. Varem on EM-valiksarjades mängitud kolmel, MM-kvalifikatsioonis viiel järjestikusel päeval, EMil pallitakse aga üle päeva – kõik need vajavad eraldi plaanimist, harjumist ja kohandumist.

Kas Eesti koondise eest üle 250 mängu pidanud Toobal tuleb ka edaspidi rahvusmeeskonna eest väljakule? On ju 38 eluaastat tippsportlasele juba pigem soliidne vanus.

«Kui mängid selliseid mänge, tundes seljatagust, nagu meil siin oli – sellest ju kõik sportlased unistavadki,» ütles kapten, aga emotsioonide pealt ta midagi otsustada ei taha.

«Mulle meeldib, mida teeme. Mulle meeldib, kuidas meeskond hoiab ühte. Mulle meeldib, kuidas meeskond võitleb. Saame ainult ühtse löögirusikana edasi liikuda. Arvan, et see polnud minu viimane mäng koondise eest.»

Kui tervis korras, üritab aidata

Lõpuks on 38 ju kõigest number passis: vanusest hoolimata on Toobal endiselt tipus ja kergitas sel kevadel teisel katsel Rennes’i klubi Prantsusmaa kõrgliigasse. Sidemängija tõdes: «Ma ei tunne, et kusagilt oleks väga järele andnud, jäänud aeglasemaks või hüppaksin vähem. Kui tervis on korras ja keegi arvab, et ma saan aidata Eesti koondist või mõnda klubi, siis üritan seda teha. Olen loomult selline, et tahan võita ja mulle meeldib võitmine. Niikaua kuni mängin sellistes klubides või ka koondises, kus on nõnda kõrge siht, ei jää minu taha midagi.»

Toobal loodab, et koondis liigub edaspidigi õigel kursil – see tähendaks ka peatreener Gheorghe Creţu jätkamist. «Arvestades, et Gianni (Creţu hüüdnimi – V. V.) toob oma pere Eestisse, on see juba päris suur avaldus ja näitab, et ta oleks valmis meeskonnaga jätkama ning tõenäoliselt ka jätkab,» nendib kapten.

Küll aga tähendab mängutasemelt aina uusi tippe vallutav koondis, et üle peaks vaatama senised taustsüsteemid. Toobal mõtiskles: «Võrkpall kui organisatsioon peab sammu edasi astuma. Kui vaatame näiteks, kui suured on kõvemate meeskondade abitiimid, siis on meil kindlasti veel arenguruumi. Samas pole mingit kindlat garantiid, et kui tuleb rohkem abimehi, siis tuleb ka parem tulemus. Võib-olla oleks see aga ekstra, mis praegu puudu jääb. Võrkpall on alati vaikselt asju ajanud, võib-olla liiga vaikselt. Peaksime olema rohkem avatud ja võib-olla rääkima ka sellest, kui meil on mingi häda.»

LISALUGU

Toobali leivanumber jäi nägemata

Eesti võrkpallikoondise kapteni Kert Toobali oskustearsenal ei piirdu vaid teistele meestele pallide ettesöötmisega, vaid vahetevahel meeldib talle endalegi rünnata: juhtub pall tulema sobival kõrgusel võrgu kohale, näitab Toobal esmalt harilikku tõsteliigutust, enne kui palli hanitusega (loodetavasti tühja võrgu pealt) maha virutab.

EMil Toobal oma tunnusliigutust aga kordagi ei kasutanud – just seetõttu, et seda oodati.

«Eks ole hanitusi juba piisavalt tehtud ka. Näen, milliseid meeldetuletusi treenerid ja mängijad omavahel teevad ja nad pigem ootavad seda. See turniir võib öelda, et nad jäidki ootama. Võib-olla siis järgmine kord,» naeris Toobal.

Tagasi üles