Joosep Susi: kas tippspordi rahvusnarratiiv tuleb hingusele saata?

Andrus Veerpalu sõitmas rahvusliku põlvega eraldistardist klassikat, on oma udu sees võideldavate võitlustega rahvuslik arhetüüp. Sochi olümpia 2014. Meeste 15 km klassika. Andrus Veerpalu. t/Foto LIIS TREIMANN/POSTIMEES

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Eesti spordi vahest kõige murettekitavamaks tabuks pean spordi olemuse teisenemise püsivat eitamist. Kümne küünega hoitakse kinni funktsioonidest ja toimimisloogikast, mis valitsesid küll paarikümne aasta eest, ent mis praeguses kommertsialiseerumise ja üleilmastumise kontekstis näivad hetkiti naeruväärsedki.

Tellijale

Hirm spordi essentsi nihke kirjeldamise ees on mõistetav: kui (tipp)spordis hakkavad domineerima meelelahutusele omased tunnused (kuhupoole jõudsalt liigutakse), kaotatakse side kultuuri väärtuslike kihistustega. Miks peaks pelka meelelahutust enam sedaviisi riiklikult eelisdoteerima?

Sellise mõttearenduse peale märkis üks kirjandusteadlane tabavalt: «Spordi muutumine meelelahutuseks esitab otsustava väljakutse spordile kui rahvusnarratiivile. Sest kui sport on lihtsalt show, siis kas pole ka kogu too rahvusluse värk lihtsalt for show

Tagasi üles