Kas Ronaldo ja Messi ülemvõim jätkub või lõpeb?

Ott Järvela
, vastutav toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jalgpallisõber omapärase, Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo mänguvorme kombineeriva särgiga.
Jalgpallisõber omapärase, Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo mänguvorme kombineeriva särgiga. Foto: LLUIS GENE/AFP/Scanpix

Euroopa jalgpall on pikalt toetunud ühele narratiivile – Cristiano Ronaldo või Lionel Messi? Need kaks fantastilist, üliandekat, maagilise puute ja visiooniga atleeti on kahepeale võitnud eelmised üheksa maailma parimale jalgpallurile ette nähtud Kuldse Jalgpalli (Ballon d’Or) auhinda ja kõigi eelduste kohaselt pikeneb antud seeria detsembris kümneni, sest Madridi Realiga Hispaania ja Euroopa meistriks kroonitud Ronaldo võidus võib juba ette kindel olla.

Portugallase ja argentiinlase vastasseisule on tugevat toetust pakkunud nende töökohtade konflikti ajalugu, mis ulatub Hispaania kodusõja aegadesse. Reali ja FC Barcelona sportlik vastasseis on ju kõigest pealmine kiht, mille all peituvad veel mitmed poliitilised, sotsiaalsed ja maailmavaatelised erimeelsused.

Ei Torino Juventus vs AC Milan, Arsenal vs Chelsea, Schalke 04 – Dortmundi Borussia ega isegi Manchester United vs Liverpool kätke endas sedavõrd kompleksset probleemide sülemit nagu Real vs Barcelona. Euroopas kannataks võrdluse välja ilmselt ainult endas sügavat usulis-poliitilist konflikti kandnud/kandev Glasgow derbi Celtici ja Rangersi vahel, aga Šotimaa ei mängi Euroopa klubijalgpallis enam ammu ei esimest, teist ega isegi mitte kolmandat viiulit.

Eelkõige toetubki Ronaldo ja Messi duelli edu ja menu nende koduklubide sportlikule edule. Real ja Barcelona on kahe peale võitnud eelmisest seitsmest Meistrite liiga tiitlist viis (sealhulgas viimased neli), mis kinnitab Hispaania klubijalgpalli ülimuslikkust, millele lisab veelgi argumente tugevuselt teise eurosarja (Euroopa liiga) tšempionite nimistu, kus leiab kuue eelmise meistri seast neli Hispaania esindajat.

Üksluine? Nii ja naa. Hõllanduslik segment igatseb taga 70-ndaid ja 80-ndaid, kus Euroopa klubijalgpalli meistri selgitanud finaalmängudes nägi näiteks Rootsi, Kreeka, Belgia ja Rumeenia klubisid. Isegi 90ndatel oli variatsiooni praegusest enam, sest suuremate riikide tippklubid olid toona igatpidi haavatavamad. Kehtis välismängijate piirang, mis ei lubanud varakamatel klubidel talente enda ridadesse kuhjata. Ning need varakamad polnud nii jõukad, sest terminite jalgpalliklubi ja globaalne bränd vahele veel võrdusmärki tõmmata ei passinud.

21. sajandil valitseb Meistrite liigas uus reaalsus. Kuigi jalgpallilahingud toimuvad Euroopa platsidel, jälgitakse neid pingsalt ja kirglikult igas maailma otsas ning oluline jõujoonte mõjutaja on tippklubide taha (vahel omanikuna, vahel suurtoetajana) asunud väliskapital, mis ongi peamine Ronaldo ja Messi ülemvõimu ohustaja.

Kuigi Ronaldo on 32- ja Messi 30-aastane, mis tippjalgpalluri mõttes ikkagi pigem palju, pole kummagi suutlikkus sportlikus tipus püsida endiselt kahtluse all. Ronaldo on end eelmise kahe hooaja jooksul väga edukalt ümber profileerinud – traditsioonilisest ääreründajast on saanud leidlik väravakütt. Messi mängus pole plahvatuslikkus samavõrd olulisel kohal olnud ja temal pole vaja end sama jõuliselt muuta (eeldusel, et ta püsib Barcelonas).

Seega kahte superstaari tipust langemine ei ohusta, aga nende koduklubidega on olukord mõnevõrra erinev. Katari kuningapere omanduses oleva Pariis Saint-Germaini suvine rüüsteretk Katalooniasse, mille käigus brasiillane Neymar sõjasaagina kaasa viidi, pani Hispaanias helisema häirekellad. Real ja Barcelona on harjunud, et saavad alati oma tahtmise, aga nüüd on turule sisenenud tegijad, kellel jagub ambitsiooni ja – mis kõige tähtsam – raha status quo muutmiseks.

Neymari kaotus oli Barcelona jaoks hoop nii mänguliselt kui ka maineliselt ning paradoksaalsel kombel polnud see hea uudis ka Realile, sest kuigi platsi peal ollakse teineteise suurimad vaenlased, peab mõjuvõimu säilimiseks partner tugevana püsima. El Clasico on juba mõnda aega maailma jalgpallimatš number üks põhjusel, et platsil olevad meeskonnad on tohutult edukad.

Kui Reali ja Barcelona üleolek Euroopas lahustub, juhtub sama ka nende liidermängijate haardega maailma parima jalgpalluri tiitli osas, mille võitmiseks ei piisa isiklikust oskusest ja talendist, vaid ideaalselt peab toimima terve komplekt nii platsil kui ka klubis üldisemalt– vaja on tarka treenerit, paslikku mänguplaani ja selle elluviimiseks õiget koosseisu, aga samuti palju raha ja nutikaid mainekujunduslikke võtteid. Ning lisaks veel sportlikku õnne.

Seega vastates pealkirjas püstitatud küsimusele, Ronaldo ja Messi ülemvõim lõpeb, kui mõni teine Euroopa tippklubi paneb kõigega sama täkkesse, nagu Real ja Barcelona seda eelmise 10 aasta jooksul on teinud. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles