Kommentaar: kodustamine on antiteema. Hakkame sisulisemate asjadega tööle!

Lätil on Kristaps Porzingis (keskel) ja Sloveenial kodustatud Anthony Randolph. Kes või mis on meil? Foto: Lefteris Pitarakis/AP/Scanpix

Kui jalgpallis lavastus Islandi ime, küsisime kooris: mida teevad nemad meist nii palju paremini? Kui saabub hoki suurturniiri aeg, kadestame Lätit. Korvpallis oleme täpselt samamoodi jumaldanud Leedut, viimasel ajal aina enam ka Lätit, ning isegi Soome on meist kaugele ette ratsutanud.

Sloveenia võrkpallikoondise paari aasta eest võidetud EMi hõbe ei äratanud siinkandis kaugeltki samavõrd võimsat vastukaja kui nüüdne korvpallimeeskonna kuld. Rääkimata käsipallurite tänavusest MM-pronksist. Miks ei äratanud, pole selle jutu teema, aga tegelikult pole liig tõmmata nende saavutuste vahele võrdusmärki. Ja üldistada: väike, kahe miljoni elanikuga riik on tugev kõigis pallimängudes.

Kas ja mida on meil Sloveenia imest – kui seda üldse saab niimoodi nimetada – õppida? Aga stopp! Veel enne tollele küsimusele vastamist vaadakem peeglisse ja küsigem, kas me tahame õppida? Kohe päris siiralt, mitte lihtsalt stiilis: hirmus äge, kui meil oleks ka nii.