Ragnar Klavan: MM-valiksari meenutas Ameerika mägesid

Ott Järvela
, Lilleküla staadion
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti jalgpallikoondise kapten Ragnar Klavan (nr 15).
Eesti jalgpallikoondise kapten Ragnar Klavan (nr 15). Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Eesti jalgpallikoondise kapten Ragnar Klavan tõdes pärast MM-valiksarja viimases mängus Bosnia ja Hertsegoviinalt saadud 1:2 kaotust, et esitused kõikusid kvalifikatsioonitsükli jooksul lubamatult palju, ent kiitis peatreener Martin Reimi, kes suutnud tabada meeskonna dünaamikat ja seeläbi esitustesse stabiilsust lisanud.

Ragnar, võta Eesti koondise kaptenina palun lõppenud MM-valiksari kokku. Kuidas oled rahul tulemuse ja esitustega?

Ameerika mäed. Kõikumine oli natuke liiga suur. Polnud kõige stabiilsem valiktsükkel. Oli häid mänge ja oli ka väga halbu. Oleks väga palju kasu, kui saaksime järgmisse valiksarja stabiilsuse kaasa võtta.

Enne järgmist, 2018. aasta septembris algavat valiksarja ootab põhimeeskonda kuus kuni kaheksa maavõistlust. Mida peab nende matšide jooksul eelkõige parandama?

Loodan, nagu alati, et lisanduks uusi üllatajaid ja värskemat verd - (naerdes) näiteks minu kohale, sest olen juba piisavalt vana, et keegi võiks mu põhikoosseisust välja lükata! –, aga suurem komplekteeritus tuleks kasuks. Et tuleks nooremaid mehi peale ja meeskonnas tekiks heas mõttes olelusvõitlus. Praegu on täitsa okei, aga kindlasti saab paremini.

Peatreener Martin Reim ning tema assistendid Andres Oper, Janno Kivisild ja Mart Poom mõtlesid meeskonnale kevadeks välja uue süsteemi, kus kasutatakse kolm keskkaitsjat. Tulemused ja esitused viitavad, et see sobib meeskonnale. Miks?

Võtmesõna on kompaktsus. Päris paljudel meeskondadel on meie vastu raske, kui liin, mille juurest kõige rohkem väravaid lüüakse (keskkaitse), on ühe mehe võrra tihedam. Lülitumine kaitsest rünnakule on kõvasti paranenud. Liikuvate äärekaitsjate tööjõud mängib samuti meie kasuks. Kõigile on platsil hea koht leitud.

Jah, edurivis või keskväljal on selle võrra üks mees vähem, aga ümberlülitumised aitavad ja on loogilised, sest me ei saagi kõiki mänge domineerida, vaid vahel istume kaitses ja proovime nõelata. Ent nagu Liverpoolgi, vahel kaotame.

Kaitse- ja ründemängu tasakaal on väga okei. Kolmes eelmises valikmängus enne matši Bosniaga hoidsime ju enda värava puhtana, mida Eesti koondise puhul väga tihti ei juhtu.

Martin Reim on pärast Arno Pijpersit, Jelle Goesi, Tarmo Rüütlit ja Magnus Pehrssonit viies koondise peatreener, kelle all sa oled mänginud (tegelikult kuues, loetelust ununes Viggo Jensen – toim). Koostöö on kestnud nüüd aasta. Kirjelda teda palun võrdluses eelmiste peatreeneritega.

Võrdlusi tuua on raske. Kõikidel treeneritel ja inimestel on plussid ja miinused. Aga Martin on väga head tööd teinud arvestades, et ta võttis meeskonna üle keset valiktsüklit. Asjade ümbertegemisega ja taktika muutmisega läks aega. Praegune treenerite koosseis on see, mida meeskonnale vaja ja mis sobib. Nad on kõik olnud mängijatena või treeneritena pikalt Eesti koondise juures, et teavad täpselt, kuidas Eesti meeskonna dünaamika toimib.

Mida dünaamika all täpsemalt silmas pead?

Kõike. Eesti jalgpall on eriline jalgpall. On teatud asju, millega tuleb arvestada.

Võta palun paari lausega kokku ka tänane mäng Bosniaga?

Esimesel poolajal kaitsesime hästi, kui üks situatsioon välja arvata. Teisel poolajal löödi üks ära, ent tulime mängu tagasi, mis oli super. Lõpuks kahjuks löödi ka teine. Vastakad tunded. Meil oli ju veel võimalusi, ent rahvusvaheline jalgpall ongi selline, et tegime kolm viga ja vastane lõi neist kaks väravat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles