Allar Levandi: olümpial sündis ime, võinuksin jääda ka eelviimaseks

Allar Levandi.

FOTO: eok.ee

Vikerraadio pühapäevases saates «Käbi ei kuku...» käisid sedapuhku külas olümpiapronks Allar Levandi ja tema ema Agnes Levandi. Peagi möödub Calgary olümpiamängudest ja Levandi medalivõidust 30 aastat.

«Allar on natuke minusse. Ta pingutab ja on maksimalist, aga kui pole vaja, siis ei pinguta,» muigas Agnes. Suusahüpete juurde sattus tulevane medalimees aga tervise tõttu. «Miks me Allari üldse hüppemäele viisime – sest ta oli allergiline. Ta oli ka andekas ujuja, treenerid tahtsid teda kohe endale. Aga viisime ta välisõhku. No kuhu? Ainult suusatama!»

Noorena pidi Levandi tunnistama vaatepilti, kuidas tema noorem vend Arbo teismelisena hüppemäel rängalt kukkus. Kuuks ajaks koomasse langenud Arbo tuli sealt küll välja ja paranes, ent mõistagi jättis juhtunu ka Allarisse sügava jälje. «Kui ma teda nägin... Korra oli nii, siis kukkus ja oli vait ja... oli hoopis teistsugune. Eks ta mõjus küll, jah. Asjad on nii, nagu nad on. Kui nad juhtuvad, siis juhtuvad, ega me keegi seda ju välja ei ela. Ikka sisse,» meenutas Levandi.

Hüppehirmu venna õnnetus siiski Allaris endas ei tekitanud. «Aus vastus on, et ei, see ei jätnud jälge. Ei mäleta küll, et oleks selle kukkumise pärast midagi olnud. Sest nagu ka rallis ja mõnel muul spordialal – õnnetused juhtuvad.»

Millal teadvustas Levandi endale, et temast saab tippsportlane? «Olin 18 ja tahtsin kõik ära lõpetada. Kõigest oli villand. Olin 16-aastaselt juba Liidu koondise ääre peal ja ilmselt olin saanud spordist üledoosi. Aga tõmbas korraks õhu tagasi ja pärast seda oli Austrias Seefeldis MM. Võib-olla siis.»

Uskus ainult endasse

Levandi uskus sportlasena enda sõnul vaid iseendasse. «Ei ole sul siin kedagi kõrvale vaja – lihtsalt mõnda inimest, kellega rääkida. Mina ei usu psühholoogidesse. Sa hakkad tegelema kõrvalasjadega, aga pead tegelema iseendaga. SINA teed sporti, SINA teed tulemuse. Mitte psühholoog, treener, lapsevanem või kõik need kaasahõikajad. Kui sa ei suuda enda sees õiget teed leida, siis abiandjad ei aita sind. Halvemal juhul viivad sind ei tea kuhu – spordis on selliseid näiteid küll. Ma ei hakka nimesid nimetama, aga vahel vaatad ja imestad, kuidas keegi peab mingit asja tähtsaks, ehkki peaks hoopis iseendaga tegelema,» arutles Levandi.

Kuidas selgitab Levandi seda, et on karjääri jooksul sageli pidanud leppima neljanda kohaga? «Mina ja Riho Suun, me oleme ju superkaotajad!» naeris ta. «Me oleme rohkem spordi- ja protsessinautlejad. Muidugi see ei tähenda, et me ei taha võita, aga me ei ole Erki Nooled, Erika Salumäed või Jaan Taltsid. Kui käitud teatud situatsioonides ühtmoodi... Näiteks käib viimane võitlus, tekib mingisugune nõrkusehetk, annad alla ja siis on juba hilja,» sõnas Levandi.

Läbi seinte mineja ei ole ta enda sõnul kunagi olnud. «Isegi kui Erki Nool saab teise koha, on ta oma peas ikkagi number üks. Inimtüüpide vahe. Samas on see aidanud mul pärast palju lihtsamini ellu integreeruda kui väga paljudel tippudel, kes on mustvalged. Spordist väljatulek on üliraske teema ja kõige keerulisem üleüldse. Lendu võib igaüks tõusta, aga katsu sa maanduda!» arutles Levandi.

Miks on sportlasel raske nii-öelda tavaellu astuda? «Lähed sinna torusse, mina ja minu maailm. Su ego kasvab, sinu eest hoolitsetakse, tehakse asjad ette-taha, piletid... Ühel hetkel oled aga üksi, kui sealt väljud. Mõtled, et tere, siin ma olen, võtke nüüd mind. Aga sul ei ole haridust, mitte midagi. Sul ei ole isegi sõpru, kes sind aitaks! Mis sinust siis saab? Väga paljudel on nii lappama läinud.»

Pronks tuli müstilistel asjaoludel

Kas 1988. aastal Calgarys olümpiapronksi võites oli Levandi elu parimas hoos? «Ei. See on tegelikult ime, mis seal toimus. Võinuks väga vabalt olla ka eelviimane koht. Mingite müstiliste asjade kokkulangemisel tekkis see tulemus. Ainus koht mul sel hooajal. Eelmisel suvel lõigati mul põlves midagi lahti ja ma ei saanud enam väga kindlust tagasi, olümpia oli meeldiv üllatus,» meenutas Levandi.

Kõige parema hooaja tegi ta enda sõnul hoopis aastatel 1989-90, kui sai MK-sarjas teise koha. «Seda hooaega oli tõesti nauding teha ja sellepärast ka sporti tehakse. Teed midagi, ei tule välja, elad seda üle, aga palgapäev peab ka olema. Siis tuled rahuliku südamega spordist välja. Kui palgapäeva pole, jääd revanšistiks ja kibedaks,» leidis Levandi.

Kuidas aga mõjub sportlasele see, kui ta saab medali õnnega pooleks, ent tippvormi ei suuda sama heaks tulemuseks realiseerida? «No just – kes elab selle üle, kes läheb edasi?» arutles Levandi. «Heiki Nabil polnud viis aastat mitte midagi, aga ta suutis olla ja tuli jälle medalile. See on rutiini, negativismi, mõõna talumine. Viskad selle kõrvale ja lähed jälle edasi,» sõnas ta.

Tagasi üles
Back