«Minule tuli nii Nižni Novgorodilt saadud kaotus – nad olid täiesti võidetavad! – kui treenerivahetus väga suure šoki ja üllatusena,» tunnistas Kalevi tagamängija Martin Dorbek, kes sai Alar Varraku vallandamisest teada pool tundi enne uudise meediasse jõudmist.
«Oleksin arvanud, et midagi sellist võib juhtuda siis, kui uus mees Isaiah Briscoe meeskonda tasapisi sisse sulandub ja mäng ikka sujuma ei hakka, aga et nii vara… See oli üllatus. Muidugi ma ei poolda sellist otsust – olen Varrakuga alati hästi läbi saanud ja teda treenerina hinnanud. Samas saan ka klubi juhtkonnast aru: kui tulemusi ei tule, peab midagi muutma.»
26-aastasel Dorbekil on praegu Kalevis karjääri edukaim hooaeg, hoolimata selles, et teda vaevab jalahäda. Nimelt väänas ta veebruaris koduliiga mängus välja parema jala hüppeliigese, pärast mida tekkis kannakõõluse peal põletik. «Andsin pärast hooaja lõppu jalale rahu ja tegin kõikvõimalikku ravi, aga uue hooaja alguses tuli valu tagasi,» selgitab tagamängija.
«Mängu ajal nii hull polegi, aga näiteks pärast lennureisi on raske kõndidagi. Mängin hooaja kasvõi läbi valu lõpuni ja kui valu ei taandu, tuleb minna suvel operatsioonile.»
«Minu koondisekutsest loobumine pole mitte kuidagi seotud sellega, kes peatreener on,» kinnitab Dorbek. «2016. aasta suvel läks mul Tiit Soku käe all koondises ju hästi. Ta on minu hinnangul väga hea ja õige inimene koondise peatreeneriks. Arutasin temaga nii suvel kui ka nüüd, sügisel, olukorda ja selgitasin, miks oleks vaja jalale puhkust anda.» Kuuldavasti ootas teinegi kalevlane Janari Jõesaar õhinal koondisemänge, kuni kümmekond päeva enne rahvusmeeskonna kogunemist vana vigastus üha rohkem valu tegema hakkas ja ta kutsest loobus.