/nginx/o/2017/11/29/7360933t1h9a80.jpg)
Robert Viiberit on peetud Eesti võrkpalliringkondades alati eriliseks leiuks, sest 205 sentimeetri pikkuseid sidemängijaid pole maailmas palju, Eestist rääkimata. Sellest sügisest on Rakverest pärit mängumehe staatus aga veelgi erilisem: temast sai esimene Assooridel tegutsev Eesti pallimängija.
20-aastane Viiber ja tema koduklubi, Atlandi ookeanis Terceira väikesaarel asuv Fonte do Bastardo on alustanud hooaega loodetud moel: mullune pronksimeeskond paikneb hetkel liigatabelis kolmandal kohal.
Seda, kuidas eksootilises kohas mängimine aga tegelikult on sujunud, uuris Postimees Viiberilt endalt.
-Robert, mis mulje esimese välishooaja esimesed kuud sulle on jätnud?
Olen siiani valikuga rahul. Saan siin esimest korda tunda, mida tähendab profisportlase elu.
-Ja milline see elu on?
Väga hea! Ka Tartu, kus mängisin eelnevad hooajad, on ju tegelikult profimeeskond, lihtsalt mina käisin samaaegselt koolis ega saanud kõikides trennides osaleda. Nüüd teen aga kaks korda päevas trenni ja saan vahepealse aja puhata. Enam pole seda, et lähen väsinuna trenni. Sedasi on väga mõnus.
-Kuivõrd eriline Assooridel, Euroopa maismaapiirist enam kui 1500 kilomeetri kaugusel elamine ja mängime on olnud?
Siin on soe kliima ja hästi suur niiskus. Alguses oli suure kuumusega päris raske trenni teha, aga praegune 18-19 kraadi on juba täitsa hea. (Muigab.) Aga see niiskus on küll hull – sokid kuivavad kolm-neli päeva! Praegu pole seejuures vihmaperiood veel alanud. Siin räägitakse, et kui kevadel pärast pikka sajuperioodi klubid mängijatega lepinguid pikendada tahavad, saadavad paljud nad just vihma pärast kuu peale.
-Aga palju Portugali liiga on üllatanud?
Eesti liigast igatsen kõige rohkem mängusaale. Ma ei taha ropult öelda, aga Portugalis on mänguväljakud ikka väga kehvad. Suur osa saalidest on vanad ja sisuliselt olematu valgustusega – mängime hämaras. Ja põrandad on nii mustad ja tolmused, et soojendusel ei taha kõhuli visatagi. Meie kodusaal on õnneks normaalne, lihtsalt lagi on madal. Moodsad saalid on kahel suuremal klubil Benfical ja Sportingul.
-Sul on selles suhtes vist vedanud, et samas meeskonnas mängib tänavu ka lätlane Aleksandrs Kudrjašovs, kes mängis mullu samuti Eestis, Pärnu ridades!
Seda kindlasti! Mul vedas, sest jagan just temaga korterit. Vaatame tihti õhtuti Balti liiga mänge ja arutame omavahel, mis seisus keegi on.
-Seega tänane õhtu, kui karikasarja veerandfinaali kordusmängus kohtuvad teie endised koduklubid Pärnu ja Tartu, on kenasti sisustatud?
Sellest ei tehta ju ülekannet vist.
-Viimasel hetkel ikkagi leiti vahendid, et ülekanne teha. Postimees näitab!
(Naerab.) Ahaa. No sel juhul on meil, jah, õhtu sisustatud!
-Kes tänavu Eesti klubidest kõige tugevam paistab olevat? Kas uustulnuk Saaremaa?
Saaremaal on kõige pikem pink, mistõttu võiks eeldada, et kevadistes medalimängudes peaksid nad väga tugevad olema. Samas täiendas Tartu ridu austraallasega (Sam Walker), kes pikendab ka nende pinki. Ma arvan, et kolmik Saaremaa, Tartu ja Pärnu hakkavad kulla eest võitlema. Rakvere pole ehk päris sellisel tasemel. Tallinna Selveris on esile kerkinud mitu noor: Albert Hurt ja Renet Vanker mängivad väga hästi. Nurga- ja temporündajad on neil head, aga puudu jääb diagonaalründaja positsioonil. Taavi Nõmmistul on küll hea serv ja blokk ning ta annab emotsionaalsusega palju juurde, aga 30-protsendilise rünnakuefektiivsusega palju ära ei tee.
-Kui tugev Portugali liiga tase on?
Ütleksin nii, et Sporting ja Benfica teeksid Eestis puhta töö, aga järgmised kolm meeskonda ehk meie ja veel kaks klubi oleksime ilmselt suhteliselt võrdsed Pärnu, Saaremaa ja Tartuga. Oleme Kudrjašovsiga seda taseme asja palju arutanud. Mina ütlen, et saaksime oma tiimiga Eesti parematelt peksa, tema aga arvab, et ei saaks. Ta põhjendab oma arvamust sellega, et Eestis on palju rohkem noori ning üld- ja kaitsemäng seetõttu kannatavad. Portugali liigas mängivad aga põhiselt vanad mehed, noortele võimalust väga ei anta.
Muide, saame just täna teada, kas kohtume CEV Challenge Cupi avaringis Küprose või Aserbaidžaani klubiga (lisaks Fonte do Bastardole mängib tänavu Portugali klubidest eurosarja ka Benfica, kes osaleb samuti tugevuselt kolmandas sarjas – toim).
-Kui suur on Portugalis publikuhuvi võrkpalli vastu?
Võõrsilmängu Sportinguga käis vaatamas 1500 pealtvaatajat. Meie väikelinna (Fonte do Bastardos elab napilt üle 1000 inimese – toim) kodumängudel on umbes 200-300 pealtvaatajat. Kuna saal on väike, tähendab see, et tühje istekohti on vähe või pole üldse. Aga inimesed on siin väga sõbralikud. Ka tänaval tullakse teinekord juurde ja küsitakse, kuidas läheb ning millal järgmine mäng on.
-Pikad vahemaad läbite ilmselt lennuki, mitte laevaga?
Jah, isegi teisel Assooridel asuva meeskonna Sao Migueli mängudele lendame lennukiga. Laevaliiklus toimib siin sisuliselt ainult suvekuudel. Palju mugavam oleks näiteks Benficas mängida – siis saaksid pere ja tüdruksõber hoopis lihtsamalt külla tulla. Assooridele lendamine on aga päris pikk ja kallis ettevõtmine.
-Hooaega alustasid meeskonna põhisidemängijana, aga nüüd oled langenud pingile. Miks nii?
Treener põhjendas valikut sellega, et tegu oli lihtsate mängudega, kus võitjas polnud kahtlust (Portugali liigas mängib 14 meeskonda, viimased kohtumised on olnud just tabeli tagumise poole klubidega – toim). Tahaksin siiski peatreeneriga rääkida, et ta annaks ka mulle võimaluse sellistes mängudes end näidata. Tunnen treeningutel, et mängin paremini kui teine sidemängija. Treener ka trennides väga kiidab, aga sest pole mingit kasu, kui mängudes oma tugevust tõestada ei saa.
-Kas teine sidemängija on samuti noor?
Ei ole. Ta on 29-aastane. Brasiillane. Alguses oligi jutt, et võetakse kaks sidemängijat, kelle vahel on sisemine konkurents. Aga see brasiillane on selline veidi pugeja tüüp, kes kogu aeg treeneriga rääkima läheb. Nad on head sõbrad ja naeravad päris tihti omavahel. (Fonte do Bastardole peatreener on endine tippmängija, pea kümme aastat Saksamaa tippklubis Friedrichshafenis temporündajana mänginud 39-aastane João José – toim).
-Mis keeles treeningud läbi viiakse?
Alguses räägib treener portugali keeles ja siis tõlgib jutu mulle ja lätlasele inglise keelde. Meeskonnas on lisaks meile kuus brasiillast, üks hispaanlane ja vaid paar portugallast.
-Kui palju uues koduklubis treeningud ja organisatoorne pool Tartust erinevad?
Üks asi, mis siin meeldib rohkem, on see, et keskendume ühel treeningul ühele või maksimaalselt kahele harjutusele. Tartus tegime aga hästi palju erinevaid harjutusi – ei jõudnud ühte normaalselt lõpetadagi, kui tuli juba uus peale. Aga muidu on ka Oliver (Tartu peatreener Oliver Lüütsepp – toim) väga professionaalne treener, selles pole kahtlustki. Vaata vaid, palju ta end arendada tahab.
Huvitav on see, kuidas siin Portugalis videoanalüüsi tehakse. Juba enne koosolekut saadetakse mängijatele vastaste mänguvideo, et me ise analüüsima õpiks. Ja kui videokoosolek algab, siis esialgu peab iga mängija paar lauset vastaste mängu kohta ütlema. Vahepeal on täiesti sedasi, et meie, mängijad, ise otsustame videos nähtu põhjal, kuidas blokis tegutseda. Meeskonna staff koosneb kaheksast inimesest, seejuures viiest mehest, kelle ametinimetus on direktor. Tegelikult on näiteks ühe direktori ülesanne lihtsalt bussiga mängijaid ja noori vedada. Noortega tegeleb klubi siin tublisti.
Organisatoorse poole pealt pole klubile ka ühtegi etteheidet teha. Palk on laekunud siiani õigeaegselt ja probleemid lahendatakse kiiresti. Aga näiteks suurema televiisori lubas korteri omanik, kes pole klubiga otseselt seotud, meile kohe tuua, aga novembri lõpus televiisorit ikka pole.
-Mis su enda siht on? Mängida end järgmiseks suveks koondisse?
Muidugi! Nüüd tuli ka uudis B-koondise tekkest. Aga kõigepealt pean end Portugalis tagasi põhikoosseisu mängima. Treener kinnitas kolm nädalat tagasi, et hooaja teisel poolel olen kindel põhimees, loodetavasti peab see paika. Aga kui ma jään pingile samamoodi nagu Martti Keel mullu Soomes, ei pääseks ka mina ilmselt koondisse.
-Keda sa ise pead oma suurimaks konkurendiks Eesti koondise teise sidemängija kohal, eeldusel, et Kert Toobal on veel klass omaette?
Iseennast pean enda suurimaks konkurendiks. Olen endale koorma peale pannud, et võiksin selle kohta üle võtta. Aga kes veel… Markkus Keel on väga hästi mänginud, Renet Vanker võib hea hooaja alguse põhjal üllatada – kui ta nii jätkab, siis miks ta ei võiks koondissegi pääseda. Ja esialgu on kindlasti minust eespool Andres Toobal.
-Lõpetuseks, kas ja kui palju sa Portugalis oldud ajaga edasi oled läinud?
Olen arendanud tõstmist kõige rohkem – et mäng kiiremaks ajada. Nüüd hakkab kiirete tõstete puhul ka vaikselt stabiilsus tulema. Blokis tunnen end hetkel väga hästi, sest keskendume trennis sellele mänguelemendile väga palju. Tunnen, et minu vastu pole enam nii lihtne rünnata nagu Tartus. Serv on mul jätkuvalt ebastabiilne, kuid olen muutnud palli ülesviset. Teen nüüd paar sammu, enne kui palli käest lahti lasen. Võib-olla peaksin planeeriva pallingu meelde tuletama. Rakveres võeti mind vahel ainult tänu sellele mängudele kaasa, aga Tartusse minnes kadus planeeriv palling ära. Kaks viimast aastat lõin ainult tugevat hüppelt pallingut.
