Kommentaar: mis sest Kalevi eestlaste kolmikust saab?

Martin Dorbek peab oma tugevused uue peatreeneri ees lauale laduma, et ka Ühisliiga mängudes rotatsioonis sees püsida. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Treenerivahetusega kaasnevad alati muudatused, olgu need suured või väikesed. Mingi erand pole selles osas kindlasti ka Kalev/Cramo korvpallimeeskond, kus Alar Varrakult võttis juhtohjad üle leedulane Donaldas Kairys.

Tänase seisuga näib vähetõenäoline, et Kalev oma 11-mehelise põhikoosseisu osas lähiajal muudatusi võiks teha. Kõik viis välismängijat on justkui oma rolli meeskonnas leidnud, eestlastele pole aga väärt asendusmehi kuskilt võtta. Pealegi seob kõiki mängijaid kevadeni kehtiv leping, mis tähendab, et sellise väikeklubi nagu Kalevi jaoks kujuneks muudatuste tegemine ka väga kulukaks.

Esmaspäevane Ühisliiga mäng Euroopa tippklubi Moskva CSKA-ga pole kindlasti parim orientiir, mille najal põhjapanevaid järeldusi teha. Küll aga andis see aimu, millises suunas kalevlaste mänguaja jaotus võiks uue treeneri all kujuneda.

On üsna selge, et tagaliinis panustab Kairys eelkõige Isaiah Briscoe ja oma vana sõbra Branko Mirkovici oskustele. Ameeriklane toob Kalevi rünnakutesse teravust ja serblane visketäpsust, mis tähendab, et nende mänguaja kasvu poleks põhjust Kairysele ette heita.

Kui Varraku üks ideid oli samaaegselt meeskonna edule muretseda eestlasena ka selle eest, et Eesti koondislased Ühisliigas piisavalt karastust saaks, siis Kairysel see roll puudub. Tema ülesanne on klubile võimalikult palju võite tuua ning sellest, kuidas Tiit Sokul ja Eesti koondisel näiteks veebruaris toimuvates mängudes Kreeka ja Iisraeliga läheb, pole tal laias laastus sooja ega külma.

Nii tekibki küsimus, kas ja kui palju hakkab Kalevis Sten Soku ja Martin Dorbeku roll kahanema. Sokk on siinmail hinnatud hea mängujuhina, ent võib jääda Kairyse jaoks füüsiliselt liiga väikeseks ja nõrgaks. Dorbek seevastu tegutseb kaitses hästi ja on selgelt arenenud ka teisel pool väljakut, ent pole oma rünnakuampluaalt siiski võrdväärne veel Briscoe ja Mirkoviciga, kes suudavad teha ka tippklubide vastu regulaarselt 20 punkti mänge.

Nii Sokk kui Dorbek olid enne eilset viibinud väljakul keskmiselt 19 mänguminutit, CSKA vastu pääsesid nad põllule aga 13 minutiks. Tõsi, statistikat ei saa päris üks üheselt võrrelda, sest Kalevil on hetkel meeskonnas üks tagamängija rohkem kui vahepeal, mil Martynas Mažeika oli lahkunud ja Briscoe'd polnud veel tulnud.

Enim kahanes eile mänguaeg aga Janari Jõesaarel. Seni keskmiselt 24 minutit mänginud tartlane viibis väljakul vaid 5 minutit (ja tõi seejuures 7 punkti). Just tema tuleviku kohal näib hetkel rippuvat kõige suurem küsimärk. Jõesaar ei paista loomult olevat mees, kes viie mänguminutiga rahulduks ja enesekindlust säilitada suudaks.

Samal ajal kui kolmiku Sokk, Dorbek ja Jõesaar mänguaeg esimeste märkide järgi pigem kahaneb, paistab, et meie eesliini-trio koht päikese all on kindlam. Erik Keeduse kui kaitses erinevate positsioonide mängijaid katva mehe roll säilib ning Kristjan Kangur ja Gregor Arbet võivad senisest suuremaid mänguminuteid teenida. Kahe viimase puhul pole seejuures küsimus niivõrd treenerivahetuses, vaid pigem nende endi mängurütmi leidmises. CSKA vastu näitasid nii Kangur kui Arbet esimesi märke edasiminekust.

Kaks järgmist Ühisliiga mängu Minski Tsmoki ja Riia VEF-iga annavad meile kindlasti juba rohkem infot kui kohtumised Pärnu Sadama ja CSKA-ga. Just nendes matšides lähirivaalidega joonistuvad jõujooned selgemalt välja ja saame Eesti tagameeste mänguaja vähenemist kinnitada või ümber lükata. Üks on selge siiski juba praegu: komplekteeritavuse ja kokkumängu poolest ei jää Kalev hetkel Minskile ega Riiale grammigi alla, iseasi, kas seda ka väljakul näidata suudame.