Postimees avaldab Kaia Kanepi raamatust «Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel» täismahus peatüki «Rikard Allgurini veejooks».
Kaia Kanepi raamat: süvenesin jumalasõnasse samasuguse innuga nagu ma lapsena Uuemõisas tennisetrenni tegin (1)
6. detsember 2017, 10:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andre Agassi kirjutab oma raamatus «Avatult»: «Ma olen häbelik, aga mulle meeldib tähelepanu.»
Mina olen täpipealt samasugune. Ma olen häbelik, aga mulle meeldib tähelepanu. See on ka põhjus, miks mulle meeldib Eestis mängida. Ma naudin kodupubliku tähelepanu ja kaasaelamist, see innustab ja annab jõudu.
Samamoodi meeldib mulle koguduse tähelepanu ja toetus. See on erakordselt võimas tunne, kui terve kogudus sinu eest palvetab, sulle terveid põlvi ja kiiret paranemist palub. Hiljem, kui ma taas mängima hakkan, palutakse iga turniiri eel ka seda, et mul võistlustel hästi läheks. Sõprade palved innustavad ja annavad jõudu täpselt samuti nagu kodupubliku kaasaelamine ja vaimustus.
Ma süvenen jumalasõnasse samasuguse innuga nagu ma lapsena Uuemõisas tennisetrenni tegin ja Pullapääl kangi tõstsin. Ma olen kannatlik ja põhjalik. Loen usuraamatuid rohkem kui kooliõpikuid ja teen pühakirjast tervete kladede ja märkmike kaupa väljakirjutusi. Kogudus vastab mulle samasuguse pühendumisega.
Lõpuks juhtubki nii, et ma pääsen põlvevalust ilma lõikuseta. Ma tänan selle eest Jumalat. Tervenemine kinnitab mu usku. Ma olen kindel, et mind päästsid palved.
Doktor Madis Rahu on natuke teist meelt. Tema arvates aitas mind kõigest paar aastat varem Umeå professori Håkan Alfredssoni poolt leiutatud skleroteraapia. See on ravimeetod, kus põletikulisse kohta süstitakse ainet, mis veresooned kokku tõmbab. Tervendava süstidekuuri teeb mulle Helsingis radioloog Ilmari Anttinen. Nõuga on abis ka Soome üks tuntumaid artroskoopiaspetsialiste, Kuopio ülikooli haigla osakonnajuhataja Urho Väätäinen.
Ent põlvepõletik on ainult pool muret. Teine pool on jätkuvalt mu söömatõbi. Mu põlved on pärast Ateena olümpiamänge nii läbi, et ma ei tohi neid üldse koormata. Isegi jalgrattaga ei või sõita, jooksmisest rääkimata. Füüsiline koormus kukub seetõttu päevapealt nulli, aga ainevahetus ei suuda uue olukorraga nii kiiresti kohaneda. Harjumusest söön ma endiselt sama palju nagu tippsportlane, kuid elan nagu tavaline inimene. Kuidas peaks mu keha teadma, et ta ei saa trennis ja võistlustel seda tohutut energiahulka enam ära kulutada?!
Ülejääk muudkui kuhjub: puusadele, tagumikule, reitele, kõhule, õlgadele, isegi näkku.
Kui Högstedt mind 2004. aasta novembris üle pika aja näeb, siis jääb tal imestusest suu lahti. Ma kaalun 92 kilo ja tatsan ringi nagu sumomaadleja. Aga tema piiritut optimismi ja usku minusse ei kõiguta isegi nii harjumatu vaatepilt. Minu õnnetus paneb teda veelgi rohkem pingutama. Ta abistab mind algul peaaegu tasuta – peamiselt lubaduse eest, et me hakkame talle tasu maksma siis, kui tema töö vilja kannab ja ma tippu tõusen.
Esimese asjana paneb Högstedt minuga tegelema oma kõige lähema abilise, endise tipptennisisti Rikard Allgurini, kellega ta Rootsis tihedat koostööd teeb. Allgurin on Stockholmi kuninglikus tennisekeskuses töötanud juunioride treenerina enamvähem samast ajast alates, kui mina seal käima hakkasin.
Ta on korralik treener, kuigi mõni tema veidrus ulatub üle kujutlusvõime piiride. Nagu doktor Doolittle, nii räägib ka Allgurin loomadega. Aga mitte ainult loomadega. Kord Rootsist Eestisse lennates küsib Allgurin lennukilt, kas sellele meeldib olla lennuk. Lennuk vastab, et eriti ei meeldi. Pärast seda tunneb Allgurin terve õhusõidu vältel end väga ebakindlalt.
Lisaks tennistrennidele hoolitseb Allgurin mängijate kehalise ettevalmistuse eest, teeb vajaduse korral füsioterapeuditööd ja uurib kinesioloogiat ehk energia liikumist kehas. 2004. aasta lõpus korraldab ta mulle treeninglaagri Gran Canarial. Muuhulgas teeme seal minu kehakaalu vähendamiseks kaks korda päevas, hommikul ja õhtul, pikki jalutuskäike, mille ajal räägib Allgurin põnevaid lugusid. Näiteks on ta kindel, et aastal 2008 saabub Maa juurde teine planeet, kuhu kõik Maa elanikud üle kolivad. Sellel teisel planeedil pole raha ja kogu elu on teisiti, palju mõistlikumalt korraldatud.
Allgurini pruut Sissi on suur toitumisspetsialist ja loomulikult kaasatakse ka tema kohe võitlusse minu ülekaaluga. Högstedti palvel koostab mulle harjutuste kavasid ka Bo Eklund, kes on Rootsis tuntud kui kõigi paremate meesmängijate põlvehädade «peaarst».
Rootslased mõtlevad välja ka selle, kuidas ma oma põlvehädast hoolimata saan siiski jalgu treenida ja kehale rasvumise vältimiseks suuremat füüsilist koormust anda. Selleks imenipiks on vees jooksmine. Ise ma poleks vist iial selle peale tulnud. Ma pean basseinis endale jalgade vahele panema kaks silikoonist toru, nii et ma hõljun nende peal vees. Sellises asendis, jalgadega basseini põhja peaaegu puudutamata, teen ma Tabasalu ujulas kuni nõrkemiseni intervalljooksu, Andrei basseiniserval stopperiga aega võtmas.