Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Video: Seda peab nägema! Muhumaal korraldati karjamaa 10-võistlus, kus teivast hüpati nagu muiste

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Teivashüppe võidukatse kõrgusel 2.65 sündis vana hea saare puu toika abil. | FOTO: Kaader videost

Eestit võib pidada sisuliselt juba sada aastat kümnevõistluse rahvaks. Allolev lugu Muhumaalt just seda ilmekalt tõestabki.

Koit Simso oli poisike ajal, mil Erki Nool võitis suurvõistlustelt medaleid. Kuna Koit kasvas üles Muhu saarel Pallasmaa külas, polnud tal tõkkeid, matte ega heitevahendeid kuskilt võtta. Huvi oma iidoli tegemiste vastu oli poisil aga sedavõrd suur, et kuidagi tuli koduõuel alad ikkagi ka ise läbi teha. Heitealadel tulid appi erinevate kujudega puutükid ja oksad, tõkkesprint toimis koostöös kadakapuudega ja teivast sai hüpata «vana hea» saare puu najal.

Nüüd, pea kakskümmend aastat hiljem töötab Koit mandril Ülenurme koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Ent 28-aastase mehe huvi kümnevõistluse vastu pole kuhugi kadunud. Kevadel proovis ta oma sünnipäeva raames üle pika aja kadakate vahel taas teivast hüpata. Tuli välja ja meeldis. Seejärel pidas ta veidi isekeskis plaani ja otsustas sõbrad juulis Muhumaale kümnevõistlust tegema kutsuda.

Kaasa tegi ka tegevmitmevõistleja

Et tiitlivõistluste norme keegi võistlusele jahtima ju ei tulnud, sai välja mõeldud ka veidi omamoodi alad: 60 meetri puupakkudelt jooks; paigalt saepurusse hüpe; kiviaia kivi heide; karjapoiss; 300 meetri võsajooks; 60 meetri kadakatõkkejooks; saepuruseibi heide; kaikahüpe; malakavise; 1000 meetri jooks finišiga merre.

Ja nii võistlusega algust tehtigi. Stardis oli nii spordipoisse - neljal alal tegi näiteks kaasa tegevkümnevõistleja Rauno Liitmäe - kui ka neid, kelle viimaste aastate suuremad füüsilised saavutused olid piirdunud hommikul voodist üles tõusmisega.

Aga võistelda meeldis kõigile. Meeldis isegi ainsale välisvõistlejale, sakslasele, kes võistluspäeva edenedes üha enam imestas, mis imedopingu toel need eestlased nii osavad kõigil aladel saavad olla.

Võistluse peaalaks kujunes mõistagi kaika- ehk teivashüpe. Koit luges veel enne ala algust sõpradele sõnad peale, et nad jumala eest saare puust teivast paindesse ei hakkaks panema. Muidu tulnuks võistlus lõpetada malakaviske ja 1000 meetri merre jooksu asemel lähimas traumapunktis.

Teivashüppetulemus toonuks olümpial pronksi

Kui ühe võistleja kanna põrutamine kõrvale jätta, läbis sõpruskond kaikahüppe edukalt. Alavõidu tõi tulemus 2.65, mis tähistas ka ühtlasi postide pikkust. Muide, esimestel kaasaegsetel olümpiamängudel Ateenas andnuks see tulemus kahe ameeriklase järel pronksmedali. Ja tingimused polnud Muhus sugugi etemad kui 1896. aastal Kreekas!

Võistluse võitis Koit ise, summaks 6700 punkti. Punktitabelgi oli omamoodi leiutis - üheksa ala võeti TV10 olümpiastarti tabelist, seejuures paigalt saepurusse hüppel korrutati punktisumma kahega, et ala liiga väheväärtuslik poleks.

Võistlejad said kümnevõistlusest sedavõrd palju indu juurde, et uuel aastal toimub võistlus uuesti ja juba suurema ettevõtmisena. Koidul pole selle vastu midagi, kui mõni harrastajagi antud lugu lugedes liituda sooviks. Täpset kuupäeva ta veel öelda ei oska, aga tippvorm tuleks ajastada umbes juulikuu teiseks pooleks. Sakslane näiteks lubas treenida terve aasta, nii et rahvusvaheline mõõde ei kao võistluselt kuhugi.

Postimehe sporditoimetus soovib karjamaa kümnevõistluse korraldajatele igatahes jõudu ja jaksu ning soovitab kaikahüppel kaaluda ka põliste eestlaste sõjakiivri kasutusele võttu. Nii on peal kergem saepurusse maanduda!

*Kui kümme ala läbisid karjamaa kümnevõistlejad ühe päevaga, siis videokokkuvõtte said nad valmis poole aastaga.

Tagasi üles