Peep Jõgi 1965–2017. Korvpallirahva järelehüüe

Foto: Elmo Riig / Sakala

Lahkunud on Eesti eelmise sajandi andekamaid korvpallureid, 52-aastane Peep Jõgi. Keerulise ja tõusudel-mõõnadel kulgenud elusüžeega Peep oli küll viimastel aastatel erinevate tervisehädade küüsis, kuid lõpuks sai saatuslikuks üks õnnetu juhus.

Kas aimad, kui habras on niit?
Mis mind sinu või eluga seob?
Ja jäädavalt minema siit,
mõni õnnetu hetk minu viib.
(Urmas Alender «Kui mind enam ei ole»)

«52 on ikka nii kuradi vähe... Ta tuli viimaste aastatega jälle meie ringi, ta käis siin mul ja teistel maju ehitamas, oli selline soe ja mõnus suhtlus. Ta polnud ju hädaldaja tüüp. Praegu oleme kõik...šokis!,» sõnas võistkonnakaaslane ja pikaaegne kaasteeline Veiko Jurkatamm 80–90ndatest, Kalevi ja Baltika aegadest.

Ka teine omaaegne lähedane võitluskaaslane Kalev Pihelgas oli poolsõnatu, kinnitades, et tegu oli õnnetu juhuse, kukkumisega.

Alles augustikuus oli õhtupoolik, kui pidin helistama Peebule, sest lahkunud oli Mart Lööne (54). Siis ütles Peep Jõgi Basket.ee jaoks mõned laused:

«Mart oli meeletu võitleja korvpalliväljakul. Elus niiväga mitte... Me mängisime koos, ta oli isiksus, kõva mängija. Kohtusime ka hiljem ning ka suhtlesime, aga mitte pidevalt. Tema lõpp ei olnud nii ilus, viimased aastad Lasnamäel ja tema haigus, see oli raske.»

Nüüd on mõlemad talendid manalamehed. Peep Jõgi puhul siiski oli tegu oluliselt suurema andega, kes Maarjamaa kossuväljakutele sündinud. Ta oli meie suur tulevikulootus 80ndatel, kahekordne juunioride Euroopa meister. Ka oli tema see noor mees, kes viskas juunioride EM-finaalis Jugoslaavia korvi otsustavad punktid. Jõgi ise selliseid lugusid uhkustades ei kõnelenud. Kahjuks ei jõudnud Jõgi suuri tegusid teha tolles legendaarses-kuldses 1991. aasta Kalevis.

 Üks põhilisemaid kaasvõitlejaid Jõgi-aegse Kalevi päevilt Kalev Pihelgas meenutas ühes vanemas Õhtulehe loos: «Enda kallal tööd teha Peep ei kartnud. Mõistust oli tal samapalju kui andekust. Aga niisama lollusi tegema ei saanud teda sundida. Kui sunniti, algas trots. Pärast seda otsis ta mõistmist korvpallist eemal, seal, kus ettekirjutusi ei tehtud.»

 * * *

Peep Jõgi, kelle kogu võimetearsenal Eesti korvpallipublikul jäigi nägemata, oleks moodsal ajal väike äär. Kuid tollal – 80ndatel ja 90ndate algul tegutses kasvu tõttu (202 cm) pigem jõulise ääre kohal. Ent Jõgi oli «jõulise ääre» kohta pigem nõtke, plastiline, mängijaloomult nagu sisalik ning väga pehme viskekäega.

Lisaks heale viskele oli tal ka suurepärane söödukäsi. Nii et n-ö veteranieas, kui ta amatöörina Baltika eest Heino Rebase juhatusel taas platsile tuli, aga ilmtingimata korvi all turnida ei tahtnud, jagas ta lahkesti heal päeval 6–7 korvisöötu.

 Kolmikduubel oleks võinud olla Peep Jõgi keskmine nimi, kui asjad oleks läinud korvpallikarjääris paremini. Kuid mäletan ja Peep ise on korduvalt kinnitanud: ta ei kahetse midagi. Mingitest oleksitest ta ei tahtnud rääkida. Ta ei olnud tavaline endine tippkorvpallur. Pigem oligi juttu millestki muust. Ta ei pidanud ennast kõvaks meheks. Pigem vastupidi.

 * * *

Peep Jõgi jättis seljataha kõige raskemad ajad, kuni sajandivahetuseni. Seejärel, kaotamata head huumorimeelt, võttis ta elu ja sellega kaasnevad kõrvaltegemised paremini käsile, tegi tööd, nägi vaeva, ehitas oma perele maja ja nautis tavalise inimese kombel elu koos selle rõõmude ja muredega.

Kuid saatusel oli veel plaane varuks. Mõned aastad tagasi kaotas Peep naise. Naise, kes oli olnud Peebu kõrval kogu aeg. Kõik need aastad. See saatuselöök avaldas kindlasti mõju Peebu elule, mõtetele, tunnetele.

Kuid Peep ei murdunud. Pealtnäha mitte. Tegi ikka väikestviisi viimastel aastatel tööd. Korduvalt oli teda näha ka Saku Suurhallis, küll koondise, samas ka Eesti liiga play-off’ide päevil. Ta oli kriitiline, vahest ka naljakalt ülemeelik, kuid ei kibelenud kunagi rääkima, kui roheline oli muru tema päevil ja kuidas praegu ei suudeta ikka seda ja toda (nagu mõni teine tänane suurmeister – toim).

Viimastel aegadel elas Peep üksi. Kuid seda vaid inimeste silmis. Sest ta elas koos oma kassiga, kellest me miskipärast sageli pikalt rääkima jäime. Sest see oli ühendav teema. Mõnikord ta ütles, et istuvad kassiga kahekesi ja... siis ta helistas.

Peepu vaevasid ka tervisehädad, eriti oli tal suuri probleeme seljaga. Viimati helistas Peep kahe päeva jooksul kolm korda siis, kui olin septembri lõpus puhkusel, Kreekas. Sain aru, et ta oleks tahtnud, et võiks nagu külla tulla. Ent olime kaugel. Lootsin, et ta saab jamadest ja seljahädast üle. Võibolla saigi. Otsisin talle mingeid numbreid.

Kuni saabus see rumal päev ning rumal juhus, mis võttis Peep Jõgi ja viis ta teispoole unustuse jõge. Karmilt. Mismoodi ja kellena tema sõbralik hing otsustab rändama hakata, seda teab vaid inimeste ja loomade jumal taevas. Kassidest me kogu aeg rääkisime, aga oma nõtkuselt meenutas ta veidi ka ilvest, seda teist kaslast. Ükskõik kellena Peep uuesti siia ilma tuleb, olen kindel, et selle «kassiga» võiks luurele minna küll. Või teda vähemasti rõõmsalt tervitada, anda taas käppa...

* * *

Peep Jõgi sportlaspikkuseks mõõdeti 202 cm. Ta lõpetas 1983 TSIKi. Hakkas korvpalli mängima Tartu korvpallikoolis Harri Russaku õpilasena, jätkas TSIKis Märt Kermoni juhendamisel. Kalevis sattus ka Jaak Salumetsa käe alla, kuid palju viimane teda treenis, on iseasi. (See on eraldi teema).

Peebu treeningkaaslane Tiit Teniste meenutas aastaid tagasi Basket.ee-le: «Peep oli igavene kolge, tulnud Peedult Tartusse, kasvas ta umbes 195 cm täis. Enne tema tulekut olin mina oma 180 cm-ga pikim... Alguses oli Peep ikka jube koba, aga muidugi täielik looduslaps. Õnneks sattus treeneriks Russak ning aastaga voolis ta Peebust korvpalluri. Too omandas lennult kõik tõed, õigupoolest nullist. Kiirus oli siis juba olemas, käsi ka. Võib vaid mõelda, mis saanuks siis, kui poiss oleks korvpalli juurde varem tulnud.»

Mänginud on Jõgi 1981–84 NSVLiidu noortekoondises, 1981–83 Kalevi duubelkoosseisus ning 1983–85 ja 1987 esindusmeeskonnas, Eesti meistrivõistlustel Metallistis ja Baltikas. Pärast mõningaid elulisi probleeme tegi ka mitte just kõige õnnestunuma comeback’i 90ndate keskel KK Baltikas.

Saavutused:

1981 kadettide EM-kuld, 1984 juunioride EM-kuld, 1982 NLiidu juunioride mv hõbe ja 1983 pronks, 1982 NLiidu karikavõistluste 3. koht.

Eesti meistrivõistlustel saanud 1991 hõbeda ning 1985 ja 1992 pronksi. Meistersportlane (1981), suurmeister (1984).

Teniste lisas veel: «Peep arenes mehesammul. Ta on tagasihoidlik, kuid selge on see, et ta võinuks jõuda kaugele (ta ise eitab seda). Mina oma silmaga pole andekamat korvpallurit Eestis näinud, noort Mürkat ma ei mäleta. Jõgi luges mängu, tal oli väga hea käsi, paljutki veel. Tema õige koht olnuks vähemalt Euroopas. Või NBAs.»

 ***

2007. aasta ajakirja Basket jaoks (18. number, autor Aldo Maksimov) sai tehtud Peebuga pikem portreelugu «Tundmatu suurmeister Peep Jõgi». Mäletan, et lahkumishetkel pani rõõmsameelne ekskorvpallur südamele: «Kindlasti on mõtet teha positiivne lugu. Sest ma olen ise eluga rahul. Seda ühest küljest. Teisalt: rahul pole ma aga kunagi, mingis mõttes olen maksimalist. Tahan kogu aeg midagi enamat, teha midagi paremini...».

 Jõgi ise ütles tolles persooniloos: «Olen isepäine. Kui mõnel pool on arvatud, et olin väga mõjutatav, siis ennemini olin ikka väga kange, tegin oma tahtmist. Teisi pole kunagi eriti kuulanud. Mis puutub korvpalli, siis ühel hetkel sai mul lihtsalt villand. Vaatan asjale tagantjärele pigem selle pilguga, et see oli väga tore aeg minu elus. Leidsin sõpru ja palju tuttavaid.»

***

Mäletame sind, Peep, terase, sõbraliku, tundliku sõbra ja kaasteelisena, kel väike naerukurd oli pea alati suunurgas. Ütleme kogu korvpallirahva poolt sulle, Peep, head teed, head rännakut! Ning kunagi kohtume kindlasti!

Avaldame kaastunnet omastele, tütar Sandrale ja õde Amile.

Peep Jõgi ärasaatmine toimub reedel, 8. detsembril kell 15.30 Pärnamäe krematooriumist.