Intervjuu. Serbia korvpalliteadlase mõtted noormängijate kasvatamisest Kukoci ja Divaci näidetel

Nenad Trunic. Foto: Karl Rinaldo

Täna ja homme Tallinnas toimuval korvpallikonverentsil jagab peaesinejana oma teadmisi ja kogemusi serblane Nenad Trunic, FIBA tippklassi treenerite õppejõud ja kehalise kasvatuse doktor.

49-aastane Trunic on pühendanud kogu oma elu korvpallile - esmalt mängijana, seejärel treenerina ja nüüd teadlase ja koolitajana. Täna on serblane küll Iraani korvpalliliidu palgal aitamas sealset noortesüsteemi üles ehitada, kuid varasemad kogemused kohalikus korvpallis aitavad meil mõista, miks Balkanimaades on see pallimänguala niivõrd edukas olnud järjepidevalt juba aastakümneid. Muuhulgas toob Trunic näiteid ka temaga koos Jugoslaavia noortekoondistes mänginud Toni Kukocist ja Vlade Divacist, kellest hiljem said Euroopa vaieldamatud tähtmängijad.

Trunici Tallinnas toimuval koolitusel osalemine sai teoks tänu Eesti Kultuurkapitali, Spordikoolituse ja -Teabe Sihtasutuse toetusele ning korvpalliliidu juhatuse liikmete isiklikele vahenditele.

-Alustasid oma loengut treeneri persoonist rääkides. Ole hea, selgita, miks?

Treener on korvpallimängu süda! Eriti oluline roll on noortetreeneritel. Valesti töötades on võimalik nii lapse tervis kui psüühika tuksi keerata. Treener peab olema sada ametit ühes isikus – psühholoog, lapsevanem, füsioterapeaut, teadlane jne. Lisaks peab ta olema kursis tänapäeva korvpalliga ja teadma, millises suunas mäng liigub. See pole kerge ülesanne.

On olemas kaks täiesti erinevat asja: noortesport ja täisealiste sport. Noortega tegeledes on üks eesmärk: valmistuda täisealiste klassi jõudmiseks. Täisealisena on ainus eesmärk tulemus ehk võit. Seda nii Euroliigas kui ka Eesti teises liigas. Neid kahte asja ei tohi segamini ajada.

-Eestiski on samal teemal pikalt arutletud. Probleemist saadakse aru, kuid noorte arengu forsseerimist võib kohata tänaseni.

See ei tohiks nii olla. Keegi ei mäleta kolme aasta pärast, kes võitis tänavu noorteklassis näiteks Eesti meistrivõistluste kuldmedali. Küll aga jäädakse pikaks ajaks mäletama Aivar Kuusmaad. Ja samuti mäletatakse treenerit, kes temast mängija tegi.

Sa võid 12-aastaste poistega kate-kattest mängu mängides turniiri võita, aga see ei tähenda, et sul on andekad mängijad. Nad peaksid samal ajal, kui sa neile katte panemist õpetad, hoopis tehnikat omandama. On väga palju näiteid, kus lühikesed poisid oskavad hästi kasutada ära kate-kattest mängu, sest vastaseid pole õpetatud veel selle vastu tegutsema. Aga kui nad suuremaks saavad, ei jõua nad kuhugi, sest pole oma kasvu kohta piisavalt osavad või head viskajad. Nii talitades kaotame seejuures palju tegelikke talente, kes noorteklassides väljakule ei pääse ja alast varakult loobuvad.

-Eesti korvpallil pole käsil just parimad ajad, meie viimane maailmatasemel mängija Martin Müürsepp lõpetas karjääri juba sisuliselt kümme aastat tagasi. Riiklik tugi spordile on meil võrreldes mitmete naabritega naeruväärne. Kas see võib olla ka üks põhjuseid, miks Eestist häid korvpallureid peale ei tule?

Ka Serbias pole spordis raha! Väga palju sõltub treeneritest. On väga palju erinevaid viise, kuidas ta saab ka väheste võimalustega palju ära teha. Selleks peab olema nutikas. Treener peab kogu aeg võimalikult palju juurde õppima ja arendama end. Suur oskus on ka abi küsida. Näiteks mina olen palunud abi Serbias ühelt kohalikult tippkäsipallurilt ja -treenerilt, et füüsilise ettevalmistuse osas end täiendada.

-Samas tõid sa ühe hea näite ka sellest, et kõik vana pole sugugi halb.

Tõepoolest. Eestlastele ei pruugi see jutt meeldida, aga Nõukogude liidus anti noortele mängijatele suurepärane füüsiline, tehniline ja taktikaline põhi. Ameeriklased ei taha seda kõva häälega tunnistada, kuid isegi nemad kasutavad siiani venelaste metoodikat. Ka mängijate selekteerimisel tehti parimat tööd just Nõukogude liidus ja Jugoslaavias. See pole juhus, et meie vanuseklassi Jugoslaavia U16 koondisest jõudis kuus mängijat NBA-sse. Meiega tehti lihtsalt meeletult palju erinevaid teste - nii füüsilisi kui ka vaimseid -, et valida välja suurimad talendid. Meil olid positsioonil «kolm» 207 ja 210 sentimeetri pikkused mängijad. 1980ndatel oli see midagi ennekuulmatut.

Ma ei taha end treenerina kiita, kuid ma üritan oma põhimõtteid selgitada näidete abiga. Juhendasin aastate eest Serbia U16 koondist ja kätte jõudis treenerina kõige raskem hetk. Oled teinud kaks kuud poistega trenni ja pead valima mängijad, kes jäävad EM-finaalturniirilt eemale. (Muigab.) Muide, keegi on öelnud, et kui sa tahad kõik naeratama panna, siis ära hakka treeneriks, vaid mine jäätiseid müüma! Igatahes, mul tuli üks viiest pikast mängijast võistkonnast välja arvata. Küsisin koondist aidanud psühholoogilt, kelle ma peaks võistkonda jätma - kas mängija A või mängija B. Ta soovitas mängijat B, kes oli vaimselt kivikõva. Nii tegingi. Sain seejärel nii Dušan Ivkovicilt kui Serbia korvpalliliidult laiemalt kritiseerida. Kõik imestasid, et kuidas ma sain meie kõige pikema mängija meeskonnast välja jätta - tänapäeva korvpallis loeb ju üha enam pikkus. Millegipärast viskasime me tema väljakul viibides aga alati vähem punkte kui vastane.

Mängijast A ei saanudki korvpallurit, ta on ammu mängimise lõpetanud. Mängija B, kelle ma lõpuks meeskonda valisin, kogus otsustavas EM-i mängus normaalaja viimaste minutite ja lisaajaga 10 punkti ja 14 lauapalli. Tema nimi on Luka Mitrovic. Hiljem sai temast Belgradi Crvena Zvezda kapten ja nüüd mängib ta Bambergiga Euroliigas. Ta pole küll tehniliselt hiilgav mängija, kuid tema füüsilised näitajad on 205-sentimeetrise mehe kohta suurepärased. Ta on üks Euroopa paremaid kaitsemängijaid. Omaette küsimus on see, miks noortetreenerid piisavalt tema rünnakut ei arendanud.

-Nimetasid loengu ajal ka kolm elementi, mida tuleb kindlasti juba noorteklassides arendada. Need on aeroobne baas, plahvatuslik kiirus ja koordinatsioon.

Mul on ka siin üks hea näide – Chicago Bullsiga kolm NBA meistritiitlit võitnud Toni Kukoc. Mängisin ka temaga koos Jugoslaavia noortekoondises. Sattusime kokku aastaid hiljem, pärast tema NBA-karjääri lõppu, ja ta tundis mu ära. Küsisin: «Kuidas sa mind mäletad? Minust ei saanud ju tippmängijat.» Ta vastas, et talle jäi meelde minu vastupidavus. Kukoc mängis ise 20 aastat tipptasemel ja tal olid maailma paremad treenerid kõrval, kuid ta ei suutnud kunagi oma vastupidavust märgatavalt parandada, sest see töö oli tal noorena tegemata jäänud. Kui NBA-s ootas meeskonda kümne päeva jooksul ees näiteks kaheksamänguline periood, võis esimesed kaks-kolm päeva tema peale sada protsenti loota, kuid järgmistes mängudes oli ta juba väsinud. Sama jutt käib plahvatuslikkuse ja koordinatsiooni kohta – neid saab küll mingil määral hiljem arendada, kuid suur töö tehakse ära lapsena.

-Kui palju on korvpall muutunud viimastel aastakümnetel?

Meeletult palju! Võrrelge näiteks 80ndate tähte Larry Birdi ja üht tänapäeva paremat tagamängijat Russell Westbrooki. Jah, oskuste poolest on nad võrreldavad, kuid füüsiliselt mitte mingil juhul. Kunagi arvati, et keegi ei saa füüsiliselt olla parem kui Magic Johnson, seejärel öeldi sama Michael Jordani kohta. Nüüd on LeBron James. Vaata seda, kui meeletult ta kümne aasta jooksul on arenenud. Noorena oli ta kivikäsi – meil Serbias öeldakse nii -, aga tänu treenimisele on saanud temast tänaseks suurepärane viskaja. Sel hooajal mängib ta kohati isegi mängujuhi positsioonil! Ja selg ees korvi all mängima õppis ta tänu kuulsale Hakeem Olajuwonile, kelle ta ühel suvel miljonite dollarite eest endale eratunde andma palkas.

Küsisin Madridi Reali peatreenerilt Pablo Lasolt, mis on esimene asi, mille järgi ta omale mängijaid valima hakkab. Realil on raha meeletult ja ta saab sinna võtta just neid mängijaid, keda ise soovib. Ta vastas, et esimene tingimus on see, et mängija suudab tegutseda vähemalt kahel erineval positsioonil. Mitmekülgsete mängijate omamine loob eelduse kasutada väga erinevaid taktikaid.

-Millises suunas korvpall on liikumas?

Me peame 12-aastaseid lapsi õpetades mõtlema sellele, milline on korvpall kümne aasta pärast, kui nemad profiks saavad. 30 aastat tagasi tulid neli mängijat palliga üle ja pidid siis hoo maha võtma, et ka 221-sentimeetrine Vladimir Tkatšenko teisele poole väljakut jõuaks. Nüüd on Kristaps Porzingised ja Pau Gasolid tihti esimestena kiirrünnakusse jooksmas. Mäng liigub selle suunas, et üha enam peavad ka pikad oskama kiiret ja tehnilist korvpalli mängida.

Suure tõenäosusega on kümne aasta pärast ka Euroopas mänguaeg 4x12 minutit, mis tähendab, et vastupidavusel on senisest olulisemgi roll. Ja kolmepunktiviske joon 7 meetri ja 24 sentimeetri kaugusel nagu NBA-s. Peame noored nendeks muudatusteks ette valmistama.

-Mille järgi talendika mängija ära tunneb?

Rääkisin varasemalt testide tegemisest. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et 12-aastaste lastega tuleks minna olümpiakomitee tegelaste ette ja hakata rinnaltusurumises rekordit püstitama. Talendi tunneb ära näiteks sedasi, kui sa ütled lapsele või noorele, et ta viskeliigutuse ajal küünarnuki kõrgemale tõstaks. Kui ta kohe järgmisel viskel seda teeb, on ta talent. Aga nagu varem ütlesin, on ka palju muid näitajaid, muuhulgas vaimne pool, millest näeb ära, kas noorel on lootust mängijaks saada või mitte. Kui ta viskab 12-aastasena palli korvi hea protsendiga, on selge, et ta teeb seda ka 20-aastasena.

Kui olin Jugoslaavia noortekoondises, kuulus meeskonda ka Vlade Divac, kes polnud tol hetkel veel mingi mängija. Treener näitas meile hommikul ühe uue liigutuse ja Divac viskas samal õhtul toimunud treeningmängus seda nippi kasutades 12 punkti. See oli talent. Meie teine keskmängija harjutas sama asja pool aastat ja kui ta lõpuks mängus selle esimest korda ära tegi, oli kogu varumeestepink püsti ja juubeldas. Temast ei tulnud suurt mängijat.

-Rääkisid, et tippu jõudmiseks peavad 15-16-aastased noored treenima vähemalt kaheksa korda nädalas. Kui raske on tänapäeval lapsi treenima motiveerida?

Tänapäeva nutiajastul on lapsi üsna raske spordi juures hoida, sest neil on nii palju muid väljundeid. Nad vaatavad kella ja kui trenni ametlikust lõpust on minut möödas, ütlevad treenerile (imiteerib nutitelefoniga mängimist) «sorry, mul on nüüd vaja muid asju teha». Treener peab trenni tegema huvitavaks. Olin just Iraanis noortelaagrit läbi viimas ja mul tekkis tõeliselt hea tunne, kui 20 lapsest 10 tulid pärast päeva teist trenni – olime selleks hetkeks harjutanud juba kokku kuus tundi – minu juurde ja küsisid, kuidas nad saaksid veel viset või midagi muud arendada.

Treeningkava peab olema paigas. Paljud mängijad on ilmselt kogenud seda, et kui pühapäeval meeskond kaotab, teeb treener esmaspäeval kõige raskema lõigutrenni. Aga kui võidetakse, siis mängitakse järgmisel päeval lõbusalt jalgpalli. Need on kaks täiesti erineva suunitlusega treeningut ja näitavad, et järelikult treeneril puudus täpne plaan, kuidas mängijaid arendada. Kui meeskond on kaotanud, võib mängijaid küll n-ö karistada, aga mitte kardinaalselt oma treeningplaane muutes.

(Naerab.) Sellised on minu mõtted. Lõpuks on korvpall ikkagi sisseviskamise mäng. Kui visked ei taba, pole ka muust palju kasu.

*Sõna «lapsed» all ei pea Trunic silmas niivõrd lasteaia või algklassi lapsi, vaid pigem 10-12-aastaseid noori.

Nenad Trunic

49-aastane serblane

*Mänginud Jugoslaavia noortekoondistes ja erinevates Itaalia, Türgi, Šveitsi, Poola, Ungari, Austria ja Küprose klubides. 

*Doktorikraad kehalises kasvatuses.

*2005-2006 oli Sacramento Kingsi skaut Ida-Euroopas.

*2008-2010 Serbia koondise treeningprogrammide koostaja.

*Juhendanud erinevaid Serbia noortekoondiseid.