Karistada saanud vehklemistreeneri vastulause: mulle on looduse poolt antud vali hääl

Treener Helen Nelis-Naukas. Foto: Liis Treimann/Postimees

Vehklemistreener Helen Nelis-Naukas saatis ajakirjandusele vastulause, kus selgitab sündmusi, mis viisid Eest Vehklemisliidu poolt talle määratud aastase tingimisi juhendamiskeeluni. Postimees avaldab treeneri kirja täismahus:

«Artiklitest selgub, et tunnustatud vehklemistreenerina solvasin ja ründasin noorsportlast. Artiklites tuuakse välja, et Eesti vehklemisliidu arvates käitusin ebapedagoogiliselt ja treenerile mittesobivalt. Eksisin muuhulgas treenerite eetikakoodeksi, lastekaitseseaduse ja õpetajate eetikakoodeksi sätete suhtes.

Sellega seoses tekkis mul küsimus, et milliste määruste või sätetega on antud Eesti vehklemisliidule volitused otsustada ja anda selliseid hinnanguid, mis puudutavad eelpool nimetatuid sätteid – kas Eesti Vehklemisliidu juhatuses on tööl näiteks Lastekaitse Liidu spetsialist? Minu teada mitte. Kõige kummastavam on, et mind ei kutsutud kohapeale selgitusi andma. Kui Eesti Vehklemisliit oleks vaevunud meid mõlemaid osapooli kokku kutsuma ühise laua taha… oleks asi lahenenud, kuna osapooled on tänaseks ise ära leppinud.

Kirjas kirjeldatud treeneri rünnakut, karjumist noorsportlase peale ja nutmist ei olnud, see on suur liialdus, et võimendada kirja mõju.

«Paraku on maailm muutunud pealekaebajate keskseks ja see on hakanud normiks saama. Mina seda ei mõista. Asjad tuleks sirgeks rääkida omavahel otse.»

Äärmiselt kummaline ongi Eesti Vehklemisliidu tegevus, kes, soovides tegeleda noorsportlase kaitsmisega, märkis ära tema õige nime, ees- ja perekonnanime ning samuti ka avalduse teinud lapsevanema ees- ja perekonnanime. Kas Eesti Vehklemisliit ei arva, et see tegevus võis nii lapsele kui lapsevanemale traumeerivalt mõjuda? Leian, et Eesti Vehklemisliit on oma hinnangutes ja ka karistuses käitunud oma pädevuse piire ületavalt.

Minu isa ütles mulle puberteedieas, kui ma võistlustel nutma hakkasin: «Ja mis sa nüüd pirised siin, vati sees tugevaks ei kasva.» Oma lastel pole ma mitte kunagi lubanud koolis käies kaevata ühegi õpetaja peale, nemad teevad oma tööd. Ma olen saanud sellise kasvatuse. Paraku on maailm muutunud pealekaebajate keskseks ja see on hakanud normiks saama. Mina seda ei mõista. Asjad tuleks sirgeks rääkida omavahel otse.

Vehklemine on kahevõitlusala ja nii nagu igal spordialal on mängus emotsioonid. Emotsioonid kaotuse korral ja emotsioonid võidu korral. Toon võrdluse pallimängudest. Võites vastast jalgpallis 7:0, siis no viimast kaht väravat enam ei tähistata sama tugeva emotsiooniga kui esimest, teist väravat. Võites vastast korvpallis 100:50 ei toimu ringis tantsimist ega suurt võidukisa. Võites vehklemises vastast 15:4 üldjuhul ei ole kohane suur karjatus võidu puhul, sest vastane on võidetud väga kindlalt. Tulemusel 15:14 oleks see vägagi kohane. Sellepärast ma juhtisin sportlase tähelepanu sellele vehklemisraja teisest otsast hüüdes. Seda oleks pidanud hoopis ütlema tema enda treener, aga kahjuks ta seda ei teinud. See ei ole vastast austav tegevus.

Mulle on looduse poolt antud vali hääl, mis Tallinna Ülikoolis praktikal olles toodi plussiks. Hea kandev hääl üle staadioni. Ma võin isegi sosistada, aga ikka hääl kõmiseb. Ja kui ma pisut kõvema häälega räägin, tundub see kellelegi juba karjumisena. See, et sportlane solvub minu küsimuse peale: «Miks sa alagrupis kaks matši kaotasid ja nüüd sa lähed kokku minu õpilasega, kes sai alagrupis kõik võidud, ja rikud ta tee ära?» oli mulle ootamatu. Ja sellele järgnevad kaebekirjad veel ootamatumad. Mina kui treener poleks oma õpilase emal lasknud sellise asja peale kaebekirja kirjutada.

Mõistan, et ajad on muutunud ning samuti ka noored, keda me treenime ja õpetame, kuid tasub külastada ükskõik millise pallimängu noorte võistlusi või siis palun tulge vaatama vehklemisvõistlusi ja vaadake, kui palju erineb minu noorsportlaste juhendamine teiste treenerite omast. Usun, et üllatute, kui palju on minust häälekamalt noorsportlaste peale häält tõstvaid treenereid või kui paljud neist avalikult alavääristavad näiteks kohtunikke.

Võiks arvata, et vehklemises on selgelt määratud reeglid ja et torke fikseerimise elektroonika teeb võitja selgitamise lihtsaks. Tegelikult on kohtunikul siin suur roll, sest on palju selliseid olukordi, kus kohtuniku otsus võib saada matši käigule määravaks. Teatud olukorras on kohtunikul õigus anda kollane kaart. Teise kollase kaardi korral juba punane ja tasavägise matši korral ka niimoodi võidupunkt. Treeneril on õigus paluda kohtunikult selgitust kuni peakohtuniku sekkumiseni välja, kes siis lõpuks otsustab.  Ja kui seda juhtub sinu õpilasega kolm korda järjest, muutudki emotsionaalseks ja nõuad õiglust, siis no laske kallid kohtunikud lastel vehelda, ärge otsustage matši käike.

Ja iga inimene, ka treener, on erineva emotsiooniga, on vaikseid, kes suurt ei räägi, ja on neid, kes juhendavad oma hoolealuseid emotsionaalselt. Mina olen emotsionaalne, elan kaasa ja innustan neid valjuhäälselt võitlema. Selliseid treenereid on maailmas palju. See on see osa, millest võistlustel viibivad lapsevanemad ei saa kahjuks aru ja üritavad sekkuda ja näevad konkureeriva klubi treeneris Paha Inimest, kes «karjub». Ja selle klubi treenerid veel ässitavad neid lapsevanemaid kirjutama kaebekirju.

Pärast saalis toimunut vabandasin noorsportlase ja tema ema ees, kuna ei tahtnud tõesti kedagi solvata. Tegelikult mulle riiud ei meeldi. Ja selle sportlase ema helistas mulle pärast kõike ja palus vabandust ja et ma kallistaks tema tütart, kui järgmine kord teda näen. Ta ütles, et ei tahtnud, et asjad nii läheks. Paraku on kahju tehtud, väike Haapsalu kihab, on parastajaid ja on mõned, kes ka toetavad. Kahjuks on ka selle sportlase ema sellisest tähelepanust häiritud. Aga see «hea» inimene, kes ajakirjandusele vihje andis, teda see ei huvita. Ja ühelegi vehklemisega tõsiselt tegelevale klubile/inimesele selline avalik ärategemine/poriloopimine ei meeldi.

Ja kindlasti ei ole juhus, et samaaegselt saadeti Tartu klubi poolt kaebekiri, kusjuures Tartu klubi kuulub hetkel EVL juhatuse koalitsiooni.

Et nüüd on hea võimalus Helenist lahti saada, kes on üks nendest, kes üritab vastavalt kohtuotsusele EVL presidendile umbusaldust avaldada.

Meie alaliit tegi suure vea, kui ei vaevunud osapooli kokku kutsuma ja leidma lahendust kohapeal alaliidu sees ja tegi sellest karistusmissiooni. Samas on alaliit eesotsas EVL presidendiga palju teisi eetikarikkumisi teiste treenerite puhul maha vaikinud. See ei ole kindlasti kasulik Eesti vehklemisele. Nüüdseks, kui mõlemad osapooled on ära leppinud, elab see ebaseadusliku EVL juhatuse otsus meedias oma elu. Juba alates 2016. aasta varakevadest on alaliidus asjad korrast ära. Tülid, sissisõda mitte ainult minuga ja minu vastu, vaid konfliktipooli on teisigi. Paraku pole EVL president kordagi üritanud asjaosalisi kutsuda ühe laua taha asju sirgeks rääkima ja ära leppima. Selleks puudub kas oskus või tahe ja kaos alaliidus jätkub.

Lugupidamisega,

Helen Nelis-Naukas»

***

Mida väidab alaliidu koosoleku protokoll?

Vehklemisliidu juhatuse viimasel koosolekul oli ühe päevakorrapunktina arutlusel Nelis-Naukase käitumine 25. novembril Tartus peetud juunioride karikavõistlustel ja ka 22. aprillil Haapsalus peetud võistlustel. Tartus toimunu kohta esitas pöördumise Tamara Skoblov, kirjeldades intsidenti, mis toimus 25. novembril 2017. aastal Tartus Eesti juunioride karikavõistluste ajal, kui Nelis-Naukas käitus tema sõnul spordiklubi IREM sportlase Sandra Skoblovi suhtes ründavalt, solvas teda ja karjus ta peale.

EVL märgib koosoleku protokollis, et küsis Nelis-Naukaselt selgituskirja, milles viimane süüdistab sportlast liigses emotsionaalsuses ja kohtunikke ebakompetentsuses, oma käitumises aga midagi solvavat ei näe. Hiljem aga teavitas treener EVLi, et on suhelnud Sandra Skobloviga ja tema ees oma ebasobiva käitumise pärast vabandanud.

Tartu Kalevi poolt EVL juhatusele saadetud kirjas kirjeldavad noorportlaste lastevanemad intsidenti, mis toimus kevadel võistluste ajal Haapsalu vehklemissaalis. Avalduses nimetatakse Nelis-Naukase käitumist ebasobivaks ja ebaeetiliseks.

Juhatus leidis, et Nelis-Naukase käitumine on vastuolus lastekaitseseaduse, treenerite eetikakoodeksi ja õpetajate eetikakoodeksi sättega, mis puudutab ebasobivust ja ebaeetilisust, eriti kui selline käitumine on suunatud alaealise sportlase vastu või alaealiste juuresolekul.

Neid põhjendusi arvesse võttes määras alaliit ka karistuse (tsitaat alaliidu lehel avaldatud 6. detsembri kuupäeva kandvast protokollist):

«Keelata kuueks kuuks treenerile Helen Nelis-Naukas osaleda (sh juhendaja või pealtvaatajana) Eestis korraldatavatel alaealiste vehklemisvõistlustel.

Ülalnimetatud keeldu mitte kohaldada juhul, kui treener Helen Nelis-Naukas ei pane toime uut lastekaitseseaduse või treenerite eetikakoodeksi ja/või õpetajate eetikakoodeksi rikkumist ühe aasta jooksul käesoleva otsuse tegemise päevast.»