Kommentaar: Šmigun-Vähi ja venelased - plekid pidukuues ROKi revääril (7)

Viljar Voog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristina Šmigun-Vähi koos Torino mängudelt võidetud teise olümpiakullaga.
Kristina Šmigun-Vähi koos Torino mängudelt võidetud teise olümpiakullaga. Foto: Raigo Pajula

Sünoptikud kahtlemata üllatusid, kui neljapäeva hommikul kell kümme pühkis üle Eesti ootamatu idatuuleiil. Selle põhjustajaks olid piiri taga vallandunud rõõmuhõisked ja šampanjapudelitelt pealt lennanud korgid. Spordikohus (CAS) otsustas: 28 Venemaa sportlase Sotši olümpiamängudel saadud dopingukaristused on õigustühised ning nullitud tulemused, sealjuures üheksa võidetud medalit, tuleb ennistada.

Otsuse teine pool jättis 11 sportlast süüdi ja kaotsi läksid kaks bobisõidu kuldmedalit, aga sellest Venemaal keegi eriti ei rääkinud. Tähtsam oli võit ja taaskerkimine Sotši medalitabeli tippu.

Sisuliselt oli CASi otsus maksahaak Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele (ROK), kes oli veendunud, et kui FSB manipuleeris sportlase dopinguproovidega, siis pidi atleet olema süüdi keelatud ainete tarvitamises. CAS lähtus aga ilmselt süütuse presumptsioonist – motiveeritud otsuse teksti veel saadaval pole, kuid lühikokkuvõttest lähtub, et 28 sportlase kaasuses polnud piisavaid tõendeid väitmaks, et nemad olid dopingureeglite rikkumises süüdi.

ROK vahutas otsusele mõnuga vastu – hoop dopinguvastasele võitlusele, tegelikult pole need puhtad sportlased, olümpiale neid ei oodata … Karm vastulöök oli mõistetav, sest lõpuks ometi said olümpiajuhid välja elada frustratsiooni, mis neil ilmselt juba neli aastat sees pulbitsenud.

Sest kuigi CASi otsus lõi eile laineid üle maailma, on see juba teine ülisuur dopingukaotus, mille ROK viimase kahe kuu jooksul pidanud alla neelama. Ärme unusta, et 13. detsembril avaldas ROK, kahtlemata vastumeelselt, pressiteate, et 2006. aasta Torino olümpiamängude proovide järeltestimisele ei järgnenud ühtegi positiivset dopingujuhtumit.

Kui tegu oleks võistlusega, võiks öelda, et Kristina Šmigun-Vähi tegi venelastele ära – tema dopinguasja tulemus oli, et kõik Torino asjad kuulutati lõppenuks, aga nüüd jäi CASis kuni kolmandik Vene sportlastest ikka süüdi. Aga kuna eestlanna kaasuses vaieldi inimõiguste rikkumise üle ja otsus pole avalik, ei saanud ROK vihast vahutada. Venelased saavad nüüd see-eest topelt.

Tegelikkuses on asi naljast aga kaugel – Rahvusvaheline Olümpiakomitee, mis peaks olema maailma aatelisim spordiorganisatsioon, on saanud loetud kuude jooksul kaks korda vastu näppe, sest on liiga kergekäeliselt sportlasi karistamas. Kohtute sõnum on selge: süü peab olema tõestatud, mitte aimatud ja individuaalsed õigused on ülemad kollektiivsest karistamisest.

Kui ROK arvab, et hoobi on saanud dopinguvastane võitlus, siis tegelikult peavad nad nüüd hoopis ise peeglisse vaatama ja välja mõtlema, kuidas kaitsta puhast sporti nõnda, et pakule ei panda süütuid päid. Lahendus tuleb leida kärmelt: Pyeongchangi olümpiatuli süttib juba nädala pärast ja teist taliolümpiafiaskot ROKi maine endale lubada ei saa.

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles