Joosep Susi: kas ja kuidas sobitub olümpia kaasaega?

Võrreldes kaasaegsete olümpiamängude algusega on nii mõnedki kandvad loogikat pea peale pööratud.

FOTO: AP Photo/John Leicester/Scanpix

Spordikolumnist Joosep Susi mõtiskleb, kuidas sobituvad olümpiamängud, -ideaalid ja –aated kaasaega ning kuhu see omapärane kooslus omadega jõuda võib?

1. Hiljuti laekus minu virtuaalpostkasti mõtlemapanev kiri ühelt armastusväärselt väljamõeldud sõbralt. Olümpiamängude eel igati kõneka läkituse algus kõlas sedaviisi:

«Tead, Jonathan Haidt kirjeldab siin ühte inimesele ainuomast universaalset emotsiooni, mis on kujunenud oluliselt hiljem kui näiteks viha ja hirm. Ta nimetab seda «teise-ülistamiseks» (ing k other-praising). Kuidagi lihtsalt sõnastades seisneb see selles, et inimesel on kombeks imetleda teiste inimeste tegevusi, nende kvaliteete, saavutusi, oskusi. Imetlemine pakub seejuures naudingut. Kusjuures selline tunne on sügavuti integreeritud meie sotsiaalsesse käitumismustrisse. Nii et, Joosep, nii nagu kunstitarbijad imetlevad kunstnike oskusi, naudivad tugitoolisportlased ka atleetide imetlemist.» Nojah, ehk just loomuldasa inimesega kaasas käiv tung televiisori taga nautida sportlaste imetlemist ongi olümpialiikumise populaarsuse tuum.

2. Ilmselgelt on Rahvusvaheline Olümpiakomitee võtnud hoiakuks käia spordiväljal toimuvate laiemate muutustega kaasas, olla ülesehituselt nii dünaamiline kui võimalik ja nii traditsiooniline kui tarvilik. Kuidas muidu seletada populaarsusega noorte seas ning korraldajamaast johtuvate traditsioonide arvestamist aladevalikul. 2020. aastal Jaapanis näeme võistlejaid ruladel, surfilaudadel, osa ronib seinapidi üles ja olümpiamedaleid jagavate võistluskunstide perre lisanduvad (vähemalt üheks korraks) karatekad.

Ideoloogiliselt laetud diskussiooni olümpialiikumise kahe võimaliku suuna üle on see muidugi võimendanud. Väga skemaatiliselt võiks esitada küsimuse: kas olümpiamängud peaksid sarnanema muuseumiga, milles eksponeeritakse inimeste kunagisi olelusvõistlusi metafoorselt läbi mängivaid arhailisi spordialasid ja nende teisenemist (sest muul ajal nende vastu nagunii huvi ei tunta), või spordialade populaarsusedetabeliga, kust iga nelja aasta tagant võib näha spordivälja kvantitatiivsetel alustel toimunud muutusi ning pidevalt imestada, missuguseid kentsakaid alasid küll rahvarohketes piirkondades harrastatakse?

Teine suund võiks kaasa tuua masside viisi spordihipstereid, kes vinüülide kogumise asemel vanu maadlusvõistlusi VHS-idelt järele vaatavad. Teisisõnu seisneb visandlik dilemma selles, kas olla põhimõtetest krampis või põhimõttetusest lötakil, kui Jaan Krossi sõnu kasutada.

Keskne küsimus näikse siiski olevat, kuidas populaarsusedetabeli vaimus ja kommertslikest tendentsidest lähtudes säilitada olümpialiikumisele omane inimlik väärtussüsteem? Kuidas luua pidevalt muutuva vormi sisse (sest sellisel juhul pole spordialad ise enam mitte sisu, vaid pakend) püsiv väärtuspõhine platvorm?

Retooriliselt seda muidugi suudetakse. Iseasi, kuivõrd sisendusjõuliselt. Kas pedagoogiliselt on olümpia kümmekonna aasta pärast näide tervislike eluviiside ning kehalise aktiivsuse vajalikkusest või midagi radikaalset vastupidist? Või ehk hoopis midagi arusaamatut? Selles, et olümpiamängude bränd on piisavalt tugev, et püsida populaarsena veel pikka aega, ei tasu kahelda. Variante, millise sisuga bränd täita, on aga mitmeid.

Pyeongchangi olümpiamängude maskotid, kaeluskaru Bandabi ja valge tiiger Soohorang.

FOTO: REUTERS/Fabrizio Bensch/SCANPIX

3. Ameerika liberaalide väljaanne Huffington Post avaldas vahetult enne Rio de Janeiro suveolümpiamängude algust põneva loo. Nimelt küsiti seitsmelt ulmekirjanikult, kuidas nad kujutavad ette olümpia tulevikku. Huvitaval kombel seostasid kõik autorid oma visiooni mitmete oluliste eetiliste probleemkohtadega kaasaja globaliseerunud maailmas.

Mis pole muidugi üllatav, eks kujutab igasugune ilukirjanduslik tulevikukirjeldus endast eeskätt hinnangut olevikulisele situatsioonile. Üllatav pole seegi, et üldiselt jäi kõlama võrdlemisi düstoopiline pilt (kuigi tänapäeval kipub utoopia ja düstoopia erinevus häguseks muutuma, tunnused ühte langema), mis iseäranis tõukus kriitilisest hoiakust Rahvusvahelise olümpiakomitee kommertslikule toimimisloogikale ja kaheldavale väärtusterägastikule (korruptsiooni- ja dopingujuhtumid).

Paljude mööndustega võiks väita, et kõige olulisemad murepesad on kirjanike jaoks kliimasoojenemine (kus kurat peaksid talimängud toimuma, kui lund enam pole?); geenimutatsioonid (kuidas suuta armastada rahvusvahelist staari nimega X4-T34G ja kas lõpuks näeme oma silmaga «perfektset sportlast»?) ja transsooliste sportlaste osalemisest tekkivad küsimused (kas soopõhised klassid kaovad või tuleb neid juurde?).

Viimased kaks on muidugi eetiliselt komplitseeritud teemad. Viimase puhul oli tõukeks ROKi 2015. aasta lõpus langetatud otsus nõuda sugu vahetanud sportlastelt üksnes aastapikkust hormoonravi.

Arvestades, et n-ö sünteetilise inimese tootmine ei tarvitsegi väga kauge tulevik olla, siis mine tea, ehk on igasuguste korruptsioonijuhtumite asemel mõnekümne aasta pärast peamised skandaalid seotud justament nende kategooriatega.

Meenub 1960. aastate suusalegendi kolmekordse olümpiavõitja Eero Mäntyranta juhtum: geneetilise testi käigus ilmnes, et geenimutatsiooni tagajärjel tootis soomlase keha võrreldes n-ö tavainimesega 65 protsenti rohkem punaseid vereliblesid. Mäntyranta ise pidas edu ainsaks põhjuseks muidugi visa tööd ja pühendumust.

Olgu öeldud, et visioone oli ka positiivsemaid. Nii näiteks võivad tulevikumängud olla musternäide kõige keskkonnasõbralikumast sündmusest, mille jaoks ei ehitata ühtegi uut hoonet ja kasutatakse vaid taaskasutatavaid esemeid. Ja veel. Olgu see tulevik milline tahes, rahvusvahelise koostöö viljaka pinnase ja võimaliku dialoogiplatvormina jääb olümpialiikumine ulmekirjanike nägemuses püsima. (Muidugi juhul, kui see ära ei kao, lisaksin omalt poolt.)

23. taliolümpiamängud toimuvad 9.-25. veebruarini Pyeongchangis, Lõuna-Koreas.

FOTO: LEE JIN-MAN/AP/SCANPIX

4. 2022. aasta taliolümpiamängude korraldusõigusele kandideerinud üheksast linnast jäi eeskätt tulenevalt elanike vastuseisust lõppeks alles vaid kaks – Almatõ ja Peking. Krakowis oli vastu enam kui kaks kolmandikku, Münchenis üle 60 protsendi elanikest. Loobusid ka Stockholm, Davos ja Oslo. Nagu näha, isegi kõige spordilembesemate piirkondade elanikud suhtuvad mängude korraldamise mõistlikkusesse tugeva skeptilisusega.

Oxfordi ülikoolis läbi viidud uuringust selgus, et mängude maksumus on pärast 2010. aastat tõusnud enam kui viis korda. Sotši ja 16 või 25 või 50 miljardit on muidugi lihtsalt röögatu provokatsioon. Aga eks ole suurvõistluste korraldamine viimasel ajal kujunenud jõukate mittedemokraatlike riikide maine ja prestiižiprojektiks nii ehk nii.

Sestap on üha populaarsemaks saamas alaliste olümpiavõõrustajate idee. Talimängud toimuksid alati näiteks Oslos. Või toimuvad seal iga nelja aasta tagant põhja suusaalade olümpiavõistlused, samas kui laskesuusatamine viiakse samal ajal läbi Saksamaal. Ega häid variante ei paista just üleliia palju olevat. Ehk näkkab ja Eesti saab koos lõunanaabritega 2032. aastal näiteks postitantsu eelvõistlused!

5. ROKi valmidus hüljata traditsiooniline sisu on paljuski mõistetav. Meelelahutuslikke alternatiive on ka spordiväljal tekkinud olümpiale lõpmatult palju. Enam ei küünita inimesed mitte olümpia poole, vaid vastuoksa, oodatakse, et olümpia veenaks end vaatama. Olümpiamängude kui sündmuse autonoomsus spordiväljal on purustatud, keskmesse on tõusnud hoopis alad, mis seostuvad pidevalt (mitte üksnes kord kahe või nelja aasta tagant) ja tugevalt vaatajate identiteediga, perekonna, kogukonna või rahvuse traditsioonidega, mälu ja kultuurilooga. Käed taskus ja mokk töllakil passides on nende spordialadega keeruline konkureerida.

Sattusin hiljuti kuulama ameerika filosoofi Simon Critchley loengut jalgpallist. Põnevas analüüsis jõuab ta muuhulgas arusaamale, et jalgpalli – mis oma vormilt on sotsialism ja materjalilt räpane raha, mõneti nagu olümpialiikuminegi – eesmärgiks on alati mäng ise, mis on esmajoones suunatud publikule. Jalgpalli fenomen avaneb alles siis, kui mängija enam ei mõtle (iseendale).

Olümpia murekoht on just sportlaste kesksus. Alad, milles võisteldakse, ei kanna eri ühiskonnagruppide identiteeti, alad ei ole suunatud mitte publikule, vaid sportlaste sooritusele.

Seega: proovitakse turustada midagi, mille sisu ei kipu meelelahutuslikku kommertsruumi sobituma. Kui kibestunud hoiakut veelgi võimendada, võiks ju väita, et olümpia on kaasajaga sedavõrd hästi kohanenud, et midagi head sealt küll tulnud ei ole. Ääremärkus: kultuursetel inimestel on ikka olnud kombeks vahel muuseume väisata.

Olgu, olgu. Tegelikult on algavad mängud ikkagi traditsiooniline olümpia traditsiooniliste aladega, kus saame rahuldada oma iha nautida atleetide imetlemist ja kinnistada rahvuslikku ühtsustunnet. Therese Johaug rajale kahjuks ei pääse. Õnneks annab väljamõeldud sõber kirja lõpetuseks suurepärase soovituse:

«Tead, vaatasin siin intervjuud laskesuusataja Dorothe Wiereriga. Hm. Dorothea. Jumala kingitus arvatavasti. Etümoloogia poolest. Ma olen vist armunud…»

Artikkel ilmus 2. veebruari Postimehe olümpiaajakirjas «Pyeongchang 2018».

Itaalia laskesuusataja Dorothea Wierer

FOTO: Luciano Solero/AP

Tagasi üles