Lühiraja kiiruisutamine - kas Lõuna-Korea paneb kullapeo püsti?

Tüüpiline episood lühiraja kiiruisutamise võistluselt. Kuna ruumi on vähe ja kiirus suur, otsib hollandlane Sjinkie Knegt (paremal) tuge lõunakorealase Hyo Jun-limi seljast.

FOTO: Attila Volgyi/imago/Xinhua/Scanpix

Ligi pooled kullad, peaaegu kolmandik kõigist medalitest – pole kahtlustki, et lühirajauisutamise valitsejariik on olümpiamängudel olnud Lõuna-Korea. Sotši mängudelt viidi koju aga vaid üks individuaalkuld ja seda viga tahetakse koduses Gangneungi uisukeskuses kindlasti parandada.

Tegelikult võinuks Lõuna-Korea nelja aasta eest omaks pidada veel kolme kulda, ent Torinos kolmekordseks olümpiavõitjaks kroonitud Ahn Hyun-Soo kordas saavutust Sotšis juba Viktor Ani nime all ja Venemaa värvides. Lõunakorealased «ülejooksikuga» toona väga ei pahandanud, kurjad oldi hoopis kohaliku uisuliidu peale, kes polevat suutnud staarile sobilikke tingimusi tagada.

Pyeongchangis olnuks Anil võimalus kerkida kõigi aegade edukaimaks lühirajauisutajaks, kuid kadunud poja tagasitulek jääb ära. Ehkki An võitis alles jaanuari alguses Dresdenis peetud EMil hõbemedali, pole tema nime olümpiale sõitvate venelaste hulgas. Miks, teab täpselt vaid Rahvusvaheline Olümpiakomitee. An pole iial andnud positiivset dopinguproovi, kuid tema nimi käis läbi kurikuulsast McLareni raportist ning näiteks Prantsusmaa ajaleht Le Monde on väitnud, nagu oleks ka tema dopinguproovidega Sotšis manipuleeritud.

Kui lühirajauisutamine 1992. aasta Albertville’i mängude kavva võeti, oli see «kukepoks jääl» puhtalt Aasia ja Põhja-Ameerika siseasi – tosinast medalist vaid ühe teatesõidupronksi suutsid näpata olümpialipu all võistelnud venelannad. Muu maailm on vahepealse veerandsajandiga kõvasti järele tulnud, kuid ikkagi on tegu korraldajatele broneeritud pidupäevaga: Lõuna-Korea on läbi aegade talimängudelt korjanud 53 medalit, millest 42 on tulnud lühirajauisutamises. Neist omakorda pooled on kuldsed.

Pole siis ime, et koduste mängude eel on pinged laes – suursoosikule Shim Suk-heele läks tema enda treener vaid mõni nädal enne olümpia algust treeningul suisa kättpidi kallale. Põhjus? Shim olevat kullavormi minetanud...

See tuhkatriinulugu kirjutab end õigupoolest ise: 20 aasta eest Gangneungi uisuareeni naabruses sündinud Shim võitis juba Sotšist täiskomplekti medaleid, ent individuaalkulda tal veel pole. Väidetavalt muutis neiu pärast nelja aasta taguseid mänge oma mobiiltelefoninumbrit, valides neljaks viimaseks numbriks «2018»...

Seesuguse ootuste koorma all on varemgi murdutud. Teisalt osatakse Aasia kultuuris end eesmärgi nimel motiveerida pea inimvõimete piirini ja pingete talumine on korealastele sestap loomuomane. Sellest annab aimu ka Shimi koondisekaaslase Choi Min-jeongi sõnades lihtne ja samas oi-kui-raske lubadus. MK-sarja avaetapil võidutses seitsmekordne maailmameister kahel alal ja teatas seejärel, et on «kõigest 60-protsendilises vormis».

Nüüd, paar kuud hiljem, on 19-aastane Choi enesekindlam. «Olen valmistunud, et olümpial vormis olla. Ma arvan, et mul läheb seal päris hästi. Kui peaks tekkima võimalus kõiki nelja kulda jahtida, siis oleks ilmselt parem, kui prooviksin neist võimalikult paljud kätte saada,» teatas ta.

Kui korraldajad pelgavad, et mõndagi ala kummitab algavate mängude ajal publikupuudus, siis Gangneungi jäähallis ei tohiks seda muret olla – juba enne aastavahetust oli kullasaju ootuses kaubaks läinud kolmveerand piletitest. Tavatut tähelepanu naudivad ka võõrustajate konkurendid. «Lõuna-Korea pärandit arvestades näeme Pyeongchangis senistest suurimat võistlusareeni ja suurimat publikuarvu,» oli kolmekordne olümpiavõitja, kanadalane Charles Hamlin elevil. «Naudin alati Koreas võistlemist, sest seal suhtutakse meisse kui ülemaailmsetesse tähtedesse. Ja korealased innustavad kõiki, ka välismaalasi.»

Lõpetuseks: võõrustajad võivad olla soosikud, kuid võitjale panuseid panna ei soovitaks lühirajauisutamises küll kellelgi. Ei usu? Võtke siis lahti mõni otsingumootor ja otsige üles video sellest, kuidas liugles Salt Lake City mängudel sõidust sõitu ja lõpuks kullale Steven Bradbury. Sellal kui finaali viimases kurvis üksteist pikali ramminud konkurendid rajaäärsete mattide vahel siplesid, pidas austraallane meeles vana sporditarkust, mis passib lühirajauisutamisse ehk paremini kui ühelegi teisele spordialale: et esimesena lõpetada, pead esmalt lõpetama!

Lühiraja kõigi aegade olümpiamedalite tabel
RiikKuldHõbePronksKokku
Lõuna-Korea2112942
Hiina913830
Kanada811928
USA46919

Artikkel ilmus 2. veebruari Postimehe olümpiaajakirjas «Pyeongchang 2018».

AJALUGU Lühiraja kiiruisutamine on viimane täiesti uus olümpiamängude programmi lisatud jääala, kui oli esimest korda ametlikult kavas 1992. aastal Albertville’is (lumealadest lisandus hiljem lumelauasõit (1998), jääaladest naasis curling (1998) pärast pikka eemalolekut). Esimesed maailmameistrivõistlused sel alal toimusid 1981. aastal ning vaatemängulisus oli piisav, et peagi jõuti ka olümpiale.

Võistlus näeb lihtsustatult välja selline: neli kuni kuus sportlast sõidavad võidu 111,11 meetri pikkusel ringil, mis on märgitud jäähokiväljaku suurusele areenile. Kiirus on suur, kontakti jagub ja vahel võib minna nii:

MEDALIALAD Kui 1992. aastal Albertville’is jagasid nii mehed kui ka naised välja kaks medalikomplekti (mehed 1000 m ja 5000 m teatesõit, naised 500 m ja 3000 m teatesõit), siis 1994. aastal Lillehammeris lisandus mõlemale kolmas ala (meestel 500 m ja naistel 1000 m) ning 2002. aastal ka neljas (1500 m mõlemale). Kaheksa medalikomplekti jagatakse välja ka praegu.

VÕISTLUSPAIK Gangneungi jääareen.

EESTLASTE OOTUSED Puuduvad. Eesti meistrivõistlusi küll peetakse, aga tõsist rahvusvahelist taset pole seni ükski Eesti sportlane suutnud saavutada.

Tagasi üles