Täna 60 aastat tagasi rabas spordimaailma lennukatastroof, kus hukkus 23 inimest, nende seas kaheksa Manchester Unitedi jalgpalliklubi mängijat. Meeskond oli tagasiteel eurosarja kohtumiselt Belgradis, kui nende lennuk Münchenis tehtud vahemaandumise järel lumiselt hoovõturajalt õhkutõusu üritades rajalt välja sõitis ja põlema süttis.
United oli võitnud kahel järjestikusel aastal Inglismaa meistritiitli ja jahtis kolmandatki, lisaks oli eurosarjas äsja tagatud Belgradi Crvena Zvezda vastu edasipääs. Pärast eelmise vooru kohtumist Praha Duklaga oli tagasiteel Manchesteri ilma tõttu hätta jäädud, seetõttu otsustas klubi nüüd kasutada British Airwaysi tšarterlennukit, et nädalavahetuse liigamänguks õigel ajal tagasi kodus olla. Teel Manchesteri tehti tankimiseks vahemaandumine Münchenis.
Ilmastikutingimused Münchenis olid keerulised, piloodid James Thain ja Kenneth Rayment katkestasid kahel korral õhkutõusu. Ka kolmandal katsel ei suutnud lennuk õhkutõusuks vajalikku kiirust koguda, sõitis lumetormis hoovõturajale kogunenud lumevalli, läbi lennuvälja aia ning lahvatas põlema. Lennukis olnud 44 inimesest, kelle seas olid peale Unitedi mängijate ja treenerite veel ajakirjanikud ja funktsionärid, hukkus sündmuskohal 20, veel kolm inimest suri hiljem haiglas.
Peatreeneri Matt Busby järgi «Busby beebide» hellitusnime kandnud Unitedi noortest mängijatest said õnnetuses silmapilkselt surma Geoff Bent, Roger Byrne, Eddie Colman, Mark Jones, David Pegg, Tommy Taylor ja Liam Whelan. Enamik neist oli seejuures kolmanda õhkutõusu eel lennukis kohta vahetanud, istudes sabaossa lootuses, et seal on õnnetuse korral turvalisem...
Raskete vigastustega viidi haiglasse 21-aastane Duncan Edwards, keda paljud asjatundjad on nimetanud oma põlvkonna andekaimaks mängijaks. Legendi kohaselt olevat Edwards haiglavoodis lebades küsinud abitreenerilt Jimmy Murphylt: «Jimmy, mis kell Wolvesi vastu avalöök on? Ma ei tohi sellest mängust eemale jääda!»
Edwardsile siirati õnnetuse järel uus neer, kuid see vähendas tema vere hüübimisvõimet ja jalgpalluril tekkis sisemine verejooks. Esimesed teated rääkisid siiski sellest, et tema tervis paraneb, kuid 21. veebruari varahommikul, 15 päeva pärast õnnetust Edwards suri.
«Ta oli ainus mängija, keda vaadates tundsin end alaväärsena,» tõdes aastaid hiljem Unitedi ja Inglismaa koondise legend Bobby Charlton. «Mul pole kahtlustki, et Duncanist oleks saanud kõigi aegade parim mängija. Mitte ainult Suurbritannias või Inglismaal või Unitedis, vaid kogu maailmas. George Best oli eriline, nagu ka Pele ja Maradona, kuid Duncanil olid olemas absoluutselt kõik oskused,» nentis Šotimaa koondise toonane juhendaja Tommy Docherty.
Õnnetuses raskelt vigastada saanud peatreenerile Busbyle, kellele vaimulik tegi haiglas koguni kaks korda viimase võidmise, mõjus juhtunu nii rusuvalt, et ta kaalus suisa ametist loobumist. Meeskond lõpetas paljude põhimängijate hukkumise järel hooaja alles üheksandal kohal. Katastroofist üle saamiseks kulus klubil kümme aastat, kuid Busby ehitas meeskonna taas üles ja 1968. aastal võideti viimaks kauaoodatud Euroopa Klubide Karikas ehk tänapäeval Meistrite liiga nime all tuntud võistluse eelkäija.
