Olümpia pluss ja miinus: sangarlik olümpiavõit ja publiku jääkülm huvi

Just selline pilt vaatas vastu meeste suusahüpete normaalmäe autasustamistseremoonialt.

FOTO: Ekraanitõmmis

Mis head, mis halba? Just neile küsimustele pakub Postimees Pyeongchangi olümpiamängude ajal iga päev ühe vastusevariandi. Me ei pretendeeri absoluutsele tõele, see on isiklik arvamus.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Päeva pluss: sangarlik olümpiavõit

Kui sa kuulud Norra 11-mehelisse olümpiakoondisesse, pead sa kõva mees olema. Kui aga osutud valituks ühena neljast mehest olümpiadistantsile, pead sa eriti kõva mees olema. Eile meeste 30 km suusavahetusega sõidu võitnud Simen Hegstad Krüger tõestas, et ta on kõva mees. Mitte keegi ei oodanud, et just tema olümpiavõitjaks kroonitakse. Veelgi vähem oodati seda temast pärast õnnetut kukkumist kohe distantsi alguses.

Aga veelkord, kui sind on juba Norra koosseisu nimetatud, pole sul mitte ühtegi vabandust alla anda. Isegi mitte siis, kui oled sekundid pärast stardipauku kõhuli lumes, murdunud suusakepp käes. Krüger ei andnudki alla. Kuigi tema mast oli maas ja tunne lootusetu. Kuid tal õnnestus kuidagi need mõtted peast pühkida, peagrupi ette tagasi jõuda ja siis üllatuslikult veel rünnata. Ja rünnata nii ootamatult, et mitte keegi ei suutnud sellele vastata. Norra paika pandud tiimitaktika tähendas seda, et keegi kaasmaallastest ei tohtinud enam teda omaalgatuslikult kinni püüda. Ei saa ju konkurentidele kaarte finišis kätte mängida. Ja ei mängitudki.

Jah, Krügeri kuldmedal on osalt Norra taktikamängu võit. Aga mees, kes teeb sellise tagasituleku ja siis veel äramineku, väärib seda kulda 100 protsenti! «Ta näitas, et on tugev kutt. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka mentaalselt. Peame hindama tema enesekindlust, paljud poleks niimoodi julenud rünnata,» kiitis pronksmedali võitnud Hans Christer Holund kaasmaalasest olümpiavõitjat.

Päeva miinus: publik, kus sa oled!?

Suusahüpete normaalmäe võistlus oli masendav. Mitte võistluse enda pärast, selles oli draamat küllaga. Aga kui oled harjunud Eurospordi vahendusel Kesk-Euroopas toimuvaid MK-etappe vaatama ning lähed suurte ootustega Pyeongchangi olümpiale kogeda telerist nähtule ligilähedastki feelingut, oled sama naiivne nagu mina.

Normaalmäe võistluse alguse võinuks koha peal vabalt maha magada, sest publik suhtus proovihüppajatesse samavõrd külmalt kui esimestesse võistlejatesse. Või mis publikust me siin üldse räägime, maandumisnõlva ääres olid tribüünid pooltühjad. Aga asi läheb veel hullemaks. Suusahüpete autasustamisel oli hüppemäest vasakpoolsel tribüünil mitte rohkem kui kümme inimest!

Tegelikult leiab isegi mõne adekvaatse põhjuse, miks publikhuvi võistluste vastu sedavõrd leige oli. Esiteks, ilmastikuolud olid pöörased. Väljas oli tuulekülma vähemalt 20 miinuskraadi. Võistlus venis ja venis ja venis, kestes lõpuks pea kolm tundi. Olümpiavõitja selgus alles veidi pärast südaööd ehk inimesed kiirustasid tagasi kodudesse.

Ega lumealad saagi siin publikurohkuse üle kurta, kohalikele meeldivad eelkõige jääalad. Ja pole neid kohalikkegi kuigi palju, sest Pyeongchang on Lõuna-Korea mõistes hõredalt asustatud piirkond. Ometi, tegu on olümpiamängudega ja suusahüpped on talispordi üks vingemaid alasid. Tegelikult ei vääri ükski olümpiamedalist autasustamistseremoonial sedavõrd väikest publikuhuvi. Kas asi oli tõesti ilmas või jätavadki mägikotkad kohalikud jääkülmaks, näitab juba suure mäe võistlus. Loodetavasti soosivad medalivõistlust ka ilmastikuolud.

Tagasi üles