Õed Marjaliisa ja Elise Umb on aastaid vaeva näinud, et täita oma unistus ja jõuda olümpiale. Nüüd, mil on vaja ületada vaid mäetipp, võib rahamure nende suurimale soovile kriipsu peale tõmmata.
7000 eurot puudu: Umbid jäävad rahapuudusel MMilt kõrvale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2005. aastal istusid õed Umbid koos 470-klassi paati. Toona seati eesmärgiks olümpiapilet. Kui Pekingi olümpiapiletist jäi puudu vaid kolm riigikohta, rehmasid õed käega ja kinnitasid teineteisele: «Ah, polnud veel meie kord – vara veel! London on meie olümpia!»
Mida aasta edasi, seda edukamalt hakkas õdedel Umbidel minema. Pole ka mingi ime – õed pühenduvad sajaprotsendiliselt vaid purjetamisele. See on nende ainuke töö. Ja palk? 2009. aasta EMil saadi 13. koht, mullu naasti EMilt 7. kohaga. Maailma edetabelis tõusid eestlannad kümnendale kohale. Vaatamata sellele, et hooaja põhisündmuselt – MMilt – pidid Umbid rahapuuduse tõttu kõrvale jääma.
Et täita oma suurim unistus ja pääseda Londoni olümpiale, peavad eestlannad detsembrikuisel MMil jõudma 15 parima hulka. Paraku pole neil niigi palju raha, et tiitlivõistlustele üldse kohale sõita. Et 470-klassi paat võistluspaika Austraaliasse toimetada, peavad õed välja käima ligi 3000 eurot.
Ent see summa polekski veel takistus. «Peaksime paadi septembris ära saatma ja alles märtsis saaksime selle tagasi. Aga sellisel juhul poleks meil seitsmel kuul millegagi treenida. Asenduspaati meil pole,» nentis Elise Umb.
Tegelikult ei kannatavat Umbide praegunegi paat mitte mingisugust kriitikat. Sellega sõidetakse juba kuuendat suve (tipud sõidavad ühe paadiga maksimaalselt kolm aastat – toim) ning paat on vana ja kulunud.
Oma jälje jätvat see ka tulemustele. Nagu Marjaliisa Umb selgitas: «Paat on muutunud pehmemaks. Ta ei ela enam vees ja kiiruse kadu on suur. Siinkohal võiks tuua võrdluse vormel-1 sarjaga – kolm aastat vana autoga ei võida.»
Uus paat maksab aga 20 000 eurot! Kes veel mõtteis kroonides elab, siis 313 000 krooni! «Praegu on meil puudu veel 7000 eurot. Elame ühe päeva korraga ja oleme valmis ka selleks, et raha kokku ei saa,» nentis Marjaliisa Umb mornilt.
Tegelikult jääb õestele veel üks võimalus OMile jõuda – viis viimast kohta antakse välja 2012. aasta mais MMil Hispaanias. Just sellele võistlusele ongi Umbid kõik panused pannud.
«Anname endale aru, et väga raske on olümpiapiletit teenida. Hädavajalik oleks detsembrikuisel MMil osaleda, aga midagi pole teha. Kui raha pole, siis pole. Reaalsusega tuleb lihtsalt leppida,» nentis Elise Umb.
Juhul kui ka seal ei õnnestu olümpiapiletit teenida, otsustavad Umbid elus uue tee valida, tipptasemel purjetamisega tehakse lõpparve. Vaatamata sellele, et oma unistuse nimel on aastaid vaeva nähtud.
«Mis seal salata – sama musti mõtteid on ka varem peast läbi käinud, kuid siis on asjad lahenenud. Ehk lahenevad ka seekord,» avaldasid mõlemad õed kui ühest suust lootust.
Karpak unistab medalist
Purjetaja Deniss Karpak patsutab endale rahulolevalt kõhule ja tõdeb: «Finn-klassi kolides võin süüa seda, mida tahan. Pitsat, friikartuleid, hamburgerit – mida iganes! Laser-klassis purjetades sõin ainult salatit ja jõin peale gaseerimata vett. Õudne!»
Laser-klassis MM-pronksi võitnud Karpak sõidab Finn-klassis oma kolmandat hooaega ning tunneb end selles paadiklassis üha kindlamalt. Seetõttu julgeb ta vaikselt ka aina kõrgemaid eesmärke seada.
«Olümpiapääsme teenimine ei tohiks mingi mure olla. MMil tahaksin tulla juba kümne hulka. Olümpial on eesmärgiks medal. Madalamat eesmärki ei tahakski seada. Tuleb julgelt unistada,» kinnitas ta veendunult. (PM)