Profiratturi elu on kindlasti seiklusrohke, kuid selge on ka see, et aastast aastasse sama malli järgi tegutsemine muutub nüriks. Ratta selga ronimine ei paku enam sellist rahuldust nagu varem. Eriti kui oled juba 31-aastane ning rattamaailmal on raske sulle midagi uut pakkuda. Kuigi see võib kõlada sadistlikult, võib probleemile lahenduse leida ränkraske vigastuse abil.
Just nii juhtus Astana profiratturi Tanel Kangertiga. Mullu Itaalia velotuuri 15. etapil raskelt kukkunud ning küünarliigese murdnud eestlane sai pooleaastaselt võistluspausilt nii palju motivatsiooni, et tunneb end üle aastate taas värskelt. Seda eelkõige vaimupoolelt.
«Tunnen, et ma tahan rohkem kui aasta, kaks või veel rohkem tagasi. Eelmisel aastal ma ei olnud rattaga selga ronimisest nii vaimustunud kui praegu. Olen näljane,» tõdes Kangert.
Tänavuste esimeste võistlustega on saanud selgeks, et Kangerti küünarliiges on põhimõtteliselt täielikult paranenud. Kui algselt prognoosisid arstid, et eestlase käsi ei pruugi enam täies ulatuses sirgeks minna, siis see ennustus on nüüd ümber lükatud.