«Keskealine» Taaramäe eelistab arvuti ees väntamisele vihmas rassimist

Rein Taaramäe laagris treenimas. Foto: Rein Taaramäe / Facebook

Team Direct Energie Pro Cycling rattur Rein Taaramäe võttis sotsiaalmeedias kokku oma märtsikuu, kuhu mahtus kolmenädalane laager Hispaanias ning ka paar võidusõitu Prantsusmaal.

Taaramäe kirjutas: «1.-22. märtsini viibisin Sierra Nevadas mäestikulaagris. Minu jaoks oli see juba ei tea mitmes laager Sierra mäestikus ja nagu juba tavaks on saanud, siis veedan selle aja vinges treeningkeskuses C.A.R. Öö hind on 83 eurot, mille sees on kolm korda päevas buffee-toitlustus, piiramatu jõusaali ja sauna kasutus ning muidugi on mõeldud suhteliselt kõigele. Näiteks ruum rataste jaoks, kohvibaar jne.

Kui sääraste laagrite maksumusest rääkida, siis on laagri eelarve suurus umbes 3000 eurot, sest lisaks elamisele tuleb vähemalt jalgratturil ka kolmeks nädalaks auto rentida, sest kevadel juba mäest alla niisama lihtsalt igal hommikul rattaga ei saa (lumi, vihm, külm). Muidugi tuleb sebida ka lennupiletid. Säärased laagrid maksan nagu ikka oma kulu ja kirjadega. Ükski koondis ega tiim n-ö eralõbusid kinni ei maksa. Loodetavasti tasub investeering seekord ennast ära.

Ilmad olid sellel aastal närud, kuid kehva ilmaga võitles kogu Euroopa ning Lõuna-Hispaania polnud erand. Kolmest nädalast sadas vihma põhimõtteliselt iga päev, aga vihm pole ratturi jaoks mingi vabandus ega takistus. Lühema treeningu korral saab alati sees pukil sõita (C.A.R.-is on olemas ka pukid, nii et oma materjali kohale vedama ei pea). Kuid kui pikemat trenni pukil teha ei viitsi, siis eelistab üks tõsine vanakooli rattur kileka selga tõmmata ja märjas treenida. Tänapäeval on asi eriti lihtne, sest riietus on muutunud peaaegu märja- ja külmakindlaks.

Viimasel ajal on nooremate ratturite generatsioon hakanud arvuti ees pukki väntama. Ekraanil jookseb ees siis virtuaalne ratturi kuju ja n-ö mängust ei puudu ka teised osalejad, kes live'is samal ajal pukil väntavad. Põnev, aga praegu mind ei ahvatle. Võib-olla ei hakkagi, sest olen juba ratturi keskeas ja nagu ikka vanadele kaladele uued asjad nii kergelt külge ei hakka. Üks hea näide on minu meeskonnakaaslane, veteran, 38-aastane Sylvain Chavanel. Kui teised sõidavad power-meetrite ja aero-integreeritud lenksudega, siis Chavanelil on vanakooli mehele omaselt käe peal kell, kust ta loeb kiirust, pulssi ja kilometraaži ning lenksupikendus on tal vana hea traditsiooniline, mis tuleb velo külge monteerida ja kuhu tuleb lenks külge kruvida.

Ega ma virtuaaltreeningut ei laida. Kui ratturile selline treeningsüsteem meeldib, siis andku minna! Liigutus on ju sama, mis maanteel, ja ma tean ka mõnda kutti, kellel WorldTouri võidud taskus, kuid vähemalt pooled treeningud tehtud arvuti ees.

Muidu läks Sierra laager enam-vähem hästi. Põhimõtteliselt kaks nädalat lausa suurepäraselt, kuid laagri lõpus pidin hoo maha võtma, sest tundsin ühel hetkel korraliku väsimust. Panin intensiivsusega üle, kuid sain õigel ajal jaole ning laagri lõpus tegelesin rohkem niisama uina-muinatamisega ja kui mäe otsast alla sain siis oligi enesetunne jonksus. 

Nädalavahetusel, 24 ja 25 märts, sõitsin juba ka võidu. Esimene ralli oli 185 km pikkune Classic Loire Atlantique ja teine Cholet' ühepäevasõit 200 km. Loire Atlantique toimus täies ulatuses keskmise raskusega ringil ning võidusõit oli tõsine ja intensiivne nagu Prantsuse karikaetappidel ikka tavaks. Teisel rallil tegime suure ringi ja lõpus 6 lühemat, kuid rasket tiiru linna vahel.

Prantsusmaa karikad on minu jaoks ühed keerulisemad sõidud, sest nad on minule kõige vähem sobivamad. Suuri mägesid pole, sõidud on vähem kontrollitud kui WorldTouri kalendrisse kuuluvad võistlused ning tõusud on sprinterlikud, sellised 30 sekundit kuni minut pikad, kust pannakse püsti peal spurtides üles. See teeb sõidud raskeks, sest tempo on ebaühtlane ja väga intensiivne, mis omakorda minusugusele diislile ei sobi. 

Sõitude eel sai kokku lepitud, kes on meeskonna esinumbrid ja lähtuvalt sellest sai minu rolliks sõidu lõpufaasis punt laiali tõmmata ja nii tiimi liidritele tee ette teha, et nad rünnata saaksid. Esimesel sõidul sain oma osaga kenasti hakkama, kuid nagu ikka, ei saa kõike nii nagu tahaks ja tulemuseni meie kutid ei jõudnud. Teisel sõidul õnnestus kõik perfektselt ja meeskonnakaaslane jõudis ka võiduni. Oma enesetundega jäin rahule. Power oli pigem üle keskmise hea.

Järgmisena kihutan juba laupäeval, 31. märtsil Induraini klassikul Baskimaal Hispaanias. Pärast seda 6.-8. aprillini Ardennes'i velotuuril Prantsusmaal, 11.04 Fleche Brabanconne klassikul Belgias, 15.04 Finisteri Prantsuse karikal, 22.04 Liege-Bastogne-Liege'il Belgias. Eks näis, kas kuskil mingi tulemuseni ka jõuan, kuid kuna sõidud pole väga sobivad, siis vaatan ise rohkem mai ja juuni poole, kui saan taas mägisemaid tuure sõita, ja hetkel vormi timmimisega suurt vaeva ei näe. Aga üldiselt ma olen nädalavahetuse sõitudega kah rahul, minek oli pigem hea ja jõudu oli.»