Joosep Susi: kas Gerd Kanter pole tõesti isiksus?

Kettaheite olümpiavõitja Gerd Kanter.

FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

Mõne nädala eest laekus Kuku raadio saate «Spordireporter» tegijatele põnev ja kompleksne küsimus: «Sooviksin teilt teada (mõeldes seejuures ennekõike Kimi Räikkösele), kuidas sportlasest saab isiksus. Kas on vajalik, et sportlased oleksid isiksused? Kes on sportlastest värvikamad isiksused, keda reporterid on kohanud ja kas Eesti spordis on mõni n-ö isiksus?»

Tellijale

Ilmselgelt ei pea küsija silmas peamiselt psühholoogia valda kanduvat arusaama isiksusest kui isikut määratlevatest käitumuslikest, kognitiivsetest ja emotsionaalsetest mustritest. Küsimusest tõukuv arusaam isiksusest on oluliselt kitsam, eeldades juba loomuldasa värvikust, teatavat karismaatilisust – n-ö suure tähega isiksus, nagu vahel tavatsetakse öelda. Sellelt pinnalt pakkusin välja kolm telge, mis põhistavad sellises kontekstis isiksust:

1. Erinevus. Isiksus lõhub üldisest kultuuriruumist tõukuvat ootushorisonti. Teisisõnu, isiksus on tavaliselt isesesev, mõneti anomaalne, ta ei sobitu otsemaid üldisesse mustrisse. Sageli – aga kindlasti mitte alati(!) – võib isiksuse kujunemise puhul olla keskmes ka subversiivne, mässuline element (Kimi Räikkönen tähistab justkui omamoodi mässu poleeritud PR-imagoga piloodi vastu).

Näiteks Gerd Kanter, kes on musternäide sellest, missugune sportlane peaks olema, kuidas peaks sportlane käituma eeskujuna, siia kategooriasse ei sobitu. Nagu ka näiteks Mart Poom. Mõlemad on täpselt sellised, missugusena kujutatakse ette suurepärast sportlast. Võiks isegi öelda, et Kanter ja Poom realiseerivad tavapärast nägemust ideaalsest sportlasest.

Tagasi üles