Ideoloogiline kõne: luuletaja Käit

Mattias Käit Rakveres lätlasi murdmas ja ühtlasi kunsti tegemas. FOTO: Tairo Lutter

FOTO: Tairo Lutter

Mattias Käidi värav kolmapäeval Rakveres oli muidugi võrratu. Iseäranis tema esimene puude – ootamatu, loominguline, korralikus mõõdus poeetiline šedööver (jalgpallisõpradele meenub selle lause peale kahtlemata Konstantin Vassiljevi tabamus Hollandile). Küllap vastab tõele ungari kirjaniku Péter Esterházy väide, et jalgpalliplatsil – nagu mujalgi elus – ei tule valida mitte parim variant olemasolevatest võimalustest, vaid luua midagi olulisemat – uus ruum, uued võimalikkused. Teisisõnu, olla isikupärane ja loov, et õige pea võiks kõik teisedki tajuda äsja tekkinud uusi võimalikkusi.

Tellijale

Mattias Käidi värav kolmapäeval Rakveres oli muidugi võrratu. Iseäranis tema esimene puude – ootamatu, loominguline, korralikus mõõdus poeetiline šedööver (jalgpallisõpradele meenub selle lause peale kahtlemata Konstantin Vassiljevi tabamus Hollandile). Küllap vastab tõele ungari kirjaniku Péter Esterházy väide, et jalgpalliplatsil – nagu mujalgi elus – ei tule valida mitte parim variant olemasolevatest võimalustest, vaid luua midagi olulisemat – uus ruum, uued võimalikkused. Teisisõnu, olla isikupärane ja loov, et õige pea võiks kõik teisedki tajuda äsja tekkinud uusi võimalikkusi.

Meenub Argentiina ajakirjanduse reaktsioon, kui Juan Roman Riquelme naasis kunagisse koduklubisse Bocasse. Kolumnist Hugo Arsch kirjutas seepeale kuulsaks saanud fraasi: «Tänapäeval ei osteta enam number kümneid. Miks? Kas nad vihkavad luulet?»

Tagasi üles