Postimehe aruanne: Eesti – Maroko 1:3. Tahta või mitte tahta, selles on küsimus

Eesti jalgpallikoondis kaotas Rahvuste liiga eelses viimases kontrollmängus kodus Marokole 1:3. Mida mängust kaasa võtta, õppida ja unustada?

Sääsk vs elevant. Üheski kaotuses ei tasu iial otsida kergendavaid asjaolusid, ent kui üks allajäämine on loogiline, siis just see tänane. Kohe MMi alustav Maroko on tippvormis ja kasutas kõiki põhimängijaid, meil oli platsil parimal juhul pooleteistkümnes rivistus. Mattias Käidi värske vigastus kallutas kaalukausse veel rohkem külaliste poole.

Pealegi väidan kõhkluseta: Maroko on selgelt alahinnatud koondis. Suurt glamuuri ju koosseis ei sisalda – Medhi Benatiat ja Hakim Ziyechit teavad vaid jalkafännid. Nagu ka fakti, et Maroko läbis MM-valikturniiri endale ainsatki väravat sisse laskmata. Tänane Eesti polnud muidugi miski mõõdupuu ning Hispaania ja Portugali ületamine saab olema ilmatuma raske ülesanne, aga Maroko on MMil üllatusvõimeline.

Kes tahtis ja kes mitte… Ent nimelt see, et Eesti avapoolajal niivõrd iseloomutult kapituleerus, tegi õhtu kurvaks. Vastase suurema meisterlikkuse vastu ongi keeruline, aga kui duellides puudub tõeline läbi seina mineku tahe ja tapjainstikt – mis sellest, et tegemist oli maavõistlusega -, siis polegi midagi loota. Loovas plaanis oldi hambutud, väravavaht Mihkel Aksalu patustas lubamatu prohmakaga, terve meeskonna mäng oli näotu. Kas tõesti mõlkus alateadvuses mõte suvepuhkusest?

Puhkepausilt tuldi märksa isukamalt. Ats Purje sekkus vahetusest nagu tulekera ja vääris igati auväravat. Väärinuks ka teist. Ent au sõna otseses mõttes sai päästetud – Purje tabamuseta tulnuks kirja panna lause «see oli esimene kord pärast novembrit 2011 (Iirimaaga 0:4), kui Eesti kaotas kodus rohkem kui kahe väravaga». Nüüd ei tule. Nõrk lohutus küll, aga midagi ikka… Loodetavasti ei tule ka sügisel.

Ääred Reimi skeemis. Kuna Maroko üleolek igas elemendis oli niivõrd mäekõrgune, siis on keeruline anda ühest hinnangut ka Martin Reimi mänguplaani toimimisele. Üks on aga päevselge: kui tema viljeldavas viiemehelises liinis surutakse äärekaitsjad nõnda madalale kui täna, siis on äärmiselt keeruline loogilisi vasturünnakuid tekitada. Mängudes suurtega on see Reimile tõsine mõttekoht. Täna sattus eriti suurte raskustega silmitsi Markus Jürgenson paremal äärel, tekitades teise värava eel ka rumala penalti.

Kas mõista fänne või mitte? Balti turniiril taas võiduta jäämine on sinisärkides fännidel endiselt äärmiselt südamel. Meie esindusareenile riputati plagu kirjaga «80 aastat häbi! Kaua veel?“ Fännitrüünil haigutas harvanähtav tühjus – kas tegemist oli vaikiva protestiga või mindi maale kartuleid noppima?

Ei tea, koondisele saadeti küll selge sõnum, ent kohati tekkis tunne, et Maroko peab kodumängu. Tsiteeriksin siinkohal vaat et enim fännide kriitikat taluma pidanud Londoni Arsenali peatreenerit Arsene Wengerit: «Fännidel on arvamusele alati õigus ja arvestan sellega alati. Aga samuti leian, et eelkõige tuleks meeskonda toetada. Igas olukorras.»

* * *

Intervjuu Ats Purjega:

* * *

Eesti peatreeneri Martin Reimi pressikonverents.

Miks kaks poolaega nii palju erinesid? «Ega me tihti sellise kvaliteediga vastase vastu mängi. Tempo ja kiiruse ja agressiivsusega kaasa minnes ei tohi minna hurraaga. Korra oleme läinud ja väga hätta jäänud. Esmalt oli tähtis mängus püsida. Teadsime, et millalgi hakkame ka ise võimalusi looma. Kahju, et lasime endale lüüa rumalad värava. Eriti teine, mis oli ikka paras küpsetamine.

Aga vaheajal kogusime ennast ja mängust tuli veel mäng. Olin ausalt öeldes enne kohtumist päris mures, sest meie koosseis koosnes enamuses Eesti või Soome liiga meestest. Ja MM-finaalturniiril osaleva meeskonna vastu ei saa minna nipsust. Kaotuse järel imelik öelda, aga mul on mitme mängija esituse üle hea meel. Mõnes jooksuduellis jäädi alla, sest looduse vastu ei saa. Muutusi oli koosseisus palju, aga see polnud katsetamise, vaid olukord sundis.»

Ründemängu üles ehitamisel võtmerolli omavad äärekaitsjad olid avapoolajal Maroko pressi tõttu suurtes raskustes. Kuidas seda edaspidi vältida? «Kuigi väga palju sõltub palli omavast kaitsemängijast, siis ka keskpoolkaitsjast ja ründajast, kes peavad liinide vahele söötu küsima. Seal tekivad olukorrad, et kui pannakse äär kinni, siis on taskus ruumi ja vastupiid. Paliga mängija peab need olukorrad kiiresti üles leidma. Ent selle eelduseks omakorda on kvalitatiivsed ja kiired palli üleviimised ühelt äärelt teisele, sest kui vastane jõuab meeskondlikult ette, siis neid võimalusi ei teki. Eks see sõltub jällegi mängijate kvaliteedist. Üks on teooria, teine praktika. Teoorias pole võimalik kõiki käike kinni panna, kui söötudes on kvaliteeti.»

Värava löönud Ats Purje esitusest. «Nii palju ma mängijaid tunnen ja tean, et jätaksin ta ka praegu, tagant järele, vahetusmeeste sekka. Alguses oli vaja kõvasti kaitses rabada ning Gert Kams on selles osas tugevam kui Ats, kelle trump on pall ja teravused rünnakul. Tema roll on tugevdada ja tuua mängu muutusi. Kardan, et alustades oleks ta end tühjaks jooksnud. Kui Ats niimoodi Eesti koondises esineb, siis tema koht on siin. Kõik sõltub temast endast.»

Hüppest Premium liigast MM-tasemele. «Tänan kõiki koondisesse tulnud mängijaid, paljud tegid seda oma puhkuse ajast. Võitu või viiki ei saanud, aga võtan kõigi ees mütsi maha, sest nad andsid selle, mis neil sees on. Eksimusi tuleb sisse. Näiteks Madis Vihmann mängis viimati Tartu Tammeka vastu. Maroko on veidi teistsugune vastane. Mitte midagi halba Tammeka kohta, aga asjad lihtsalt on nii.»

Konstantin Vassiljevi esitusest. «Kostja sai väga hästi hakkama. Just liikumise mõttes. Kindlasti sõltub tema positsioon teistest koosseisu kuuluvatest mängijatest. Anier on meie parim tipuründaja, kelle jõudu, võimsust ja kiirust on meil ees vaja, et palli pikemalt hoida ja rünnakule jõuda. Võimalust Kostjat keskel kasutada ei saa alahinnata. See annab meile võimalusi juurde.»

Septembris algavast Rahvuste liigast. «Valmis ei ole ükski võistkond kunagi. Noori, keda hurraaga A-koondisesse võtta ja mängu panna, kuigi palju peale tulemas pole. Kõik käib läbi pikkade proovimiste. Hüpe U21 meeskonnast A-koondisesse on päris suur ning kui latt mingile kõrgusele asetada, siis valikus olevaid mehi jalaga segada pole. Loomulikult kasutasime kevadistes mängudes erinevaidd koosseise ja ideaalis soovinuks mängida selle viimase matši parima võimaliku rivistusega. Aga seda võimalust polnud, pidime muudmoodi proovima.»

* * *

Maroko koondise peatreener Herve Renard: «Olen rahul esimese poolajaga, kui mängisime nii nagu eelmised kaks treeningkohtumist (0:0 viik Ukrainaga ja 2:1 võit Slovakkia üle). Teisel poolaeg oli paraku teistsugune. Eelistasin mõned mehed pärast esimest poolaega välja vahetada, et neid säästa, sest meil on kuus päeva esimese mänguni ja sõidame kohe MMile. Arvan, et oleme MMiks valmis. Kuigi mõnede meeste esitusega teisel poolajal ma rahul pole. Nii halb poolaeg näitas vähest austust jalgpalli vastu.»

* * *

Eesti tänane kapten Konstantin Vassiljev: «See oli meile kui kohtumine reaalsusega. Mai lõpp – juuni algus on meile alati keeruline aeg, lisaks tekitasime esimesel poolajal ka ise endale tarbetult probleeme. Aga kui sul on vastas kohe MM-ile minev tippvormis meeskond ja meie oleme puudulikus koosseisus, siis ongi keeruline. Eks 2:0 seis avaldas kindlasti mõju, aga teisel poolajal näidatud mängupilt oli selline, mille peame meelde jätma ja mille poole edaspidi püüdlema. Kui jooksed ainult ilma pallita, leiab taolise klassiga vastane varem või hiljem võimaluse ja karistab su ära. /.../ Ma ise polnud juba ammu koondises keskpoolkaitses mänginud. Huvitav oli, kuid peamine, et tundsin end mugavalt. Kindlasti paremini kui ründajana. Kui natuke veel mängupraktikat saada, usun, et läheb aina paremaks.»

* * *

Eesti paremkaitsja Markus Jürgenson põhjustatud penaltist: «Pean video veel üle vaatama, aga ma ei ole päris kindel, et ma palli ei mänginud. Samas jah, sellistes olukordades antakse tavaliselt penalti ära. Üritasin vastase seljatagant välja pääseda, aga ta pani väga osavalt oma tagaosa mulle ette. /.../ Aga jalgpall on meeskonnamäng, pole mõtet minust liiga palju rääkida. Tean, mis klubis mängin mina (Levadias - toim), aga vaata, kus mängivad vastased! Arvan, et natuke tuleb realistlik osata olla.»

* * *

Kohtumise blogi:

ENNE MÄNGU

Maroko kuulub jalgpalli MM-finaalturniiril ühte alagruppi Portugali, Hispaania ja Iraaniga. MM-finaalturniiri avamängus minnakse 15. juunil vastamisi Iraaniga.

Maroko koondisse kuuluvad mängijad nimekatest klubidest. Võistkonna kaitseliini kuulsaimaks mängijaks võib lugeda Torino Juventuse mängijat Medhi Benatiat, lisaks on kaitses ka Madridi Reali hingekirja kuuluv 19-aastane Achraf Hakimi, kellel on juba ette näidata üheksa mängu A-koondises ning üks värav. Lisaks Benatiale ei pea suurematele jalgpallifännidele tutvustama ka pikalt Monacos mänginud, kuid alates 2017. aastast Türgi klubi Fenerbahçet esindavat 32-aastast Nabil Dirari.

Samuti on Marokol mitu Hollandi kõrgliigas pallivat meest, kui Feyenoordist on koondises kogenud Karim El Ahmadi ning 21-aastane Sofyan Amrabat ning Amsterdami Ajaxit esindav Hakim Ziyech. Samuti leiab nimekirjast tuttavaid nimesid Hispaania, Saksamaa ja Prantsusmaa liigade jälgijatele. MM-finaalturniirile sõitvast koosseisust on enim kohtumisi (58) ette näidata pikalt Venemaa kõrgliigas pallinud, kuid tänaseks Araabia Ühendemiraatide liigas pallival Mbark Boussoufal. Ründeliinist paistab muljetavaldava statistikaga silma 24-aastane Ayoub El Kaabi, kes on löönud üheksa koondisemänguga lausa 11 väravat.

Maroko koondise peatreener on Hervé Renard. 49-aastane prantslane on varasemalt juhendanud ka teisi Aafrika koondiseid (Sambia, Angola, Elevandiluurannik) ning tuntud klubisid kodumaal (teiste seas Lille ja Sochaux). Zambiaga õnnestus Renardil triumfeerida Aafrika rahvuste karikavõistlustel 2012. aastal. Maroko koondise tüüri juures on prantslane 2016. aastast.

Eesti koosseisus on toimunud võrreldes esialgse nimekirjaga kaks muudatust, kui erinevatel põhjustel ei liitu meeskonnaga Siim Luts ega Marko Meerits.