Pool aastat pärast häbistavat 1:8 sauna Belgias alistas Eesti jalgpallikoondis koduses Lillekülas 3:0 Horvaatia. Vallandus hirmus poleemika: kui tõsiselt suhtuda võitu sõpruskohtumises tippmeeskonna üle, kes a) ei toonud Tallinna paljusid põhimehi; b) ilmselgelt ei olnud motiveeritud varakevadisel (kui mitte öelda talvisel) platsil «veri ninast välja» moel võitlema. Enamik tõdes: aga mis see meie mure on, võimas võit!
Jäin toona eriarvamusele. Kahtlemata tekitab see üleva tunde ja kosutab eneseusku, kui taod tippliigade meeste värava auklikuks. Mida see aga objektiivselt annab või näitab, kui tead, et jalgpall pole mäng iseenda, vaid vastasega, ja tajud kõigest, et vastane ei taha seal väljakul olla?
Üleeile õhtul oli pilt Lilleküla pallimurul pööratud kõverpeeglisse. Maroko tegi teel Peterburi, MMi avamängule Iraaniga, Tallinnas vahepeatuse. Martin Reim rivistas tippvormis tippmeeskonna (Marokole ei löödud valikturniiri ainsatki väravat) vastu koosseisu, mida saab parimal juhul nimetada meie tugevuselt pooleteistkümnendaks valikuks. Puudus vähemalt viis põhimeest ja teine samapalju, kes nõutaks kohta 18 parema seas.
Eesti algkoosseisu kuulus neli meest Soome, kolm Eesti, kaks Poola, üks Hollandi ja Slovakkia liigast. Säärane valik pidi rinda pistma Torino Juventuse, Madridi Reali, Schalke, Amsterdami Ajaxi, Rotterdami Feyenoordi, Istanbuli Galatasaray jne klubide proffidega. Mängust pole palju rääkida: Maroko valitses avapoolaega jäägitult (2:0), teisel tegi vahetusi ja tõstis jala gaasipedaalilt ning vormistas 3:1 võidu.
«Tean, mis klubis mängin mina, aga vaata, kus mängivad vastased. Arvan, et natuke tuleb osata realistlik ka olla,» tunnistas raskustesse sattunud ja penalti põhjustanud Levadia paremkaitsja Markus Jürgenson ausalt.