MM-fookus. Ikaldus Aafrika jalgpallis - esimest poolfinalisti ei paista kusagilt

Ott Järvela
, vastutav toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niimoodi jälgitakse Mohamed Salahi kohtumisi Egiptuse pealinnas Kairos. Ründaja on kodumaal ebajumala staatuses, aga langes MMi eel õlavigastuse küüsi.
Niimoodi jälgitakse Mohamed Salahi kohtumisi Egiptuse pealinnas Kairos. Ründaja on kodumaal ebajumala staatuses, aga langes MMi eel õlavigastuse küüsi. Foto: AFP/KHALED DESOUKI/Scanpix

Kui jalgpallilegend Pele tuli 1977. aastal lagedale ennustusega, et mõni Aafrika riik võidab enne 2000. aastat MM-tiitli, pööritati silmi ja itsitati pihku. Kui Kameruni koondis alistas 1990. aasta MMi avamängus valitseva maailmameistri Argentiina ning jõudis veerandfinaali, kus kaotas alles lisaajal Inglismaale, omandas Pele poolt 13 aastat varem öeldu hoopis uue varjundi. Äkki panigi vanamees täppi, arutleti.

Ja täiesti põhjendatult, sest Kameruni pakutud jalgpall oli ühelt poolt tulemuslik, ent samas ääretult toores, mis lubas eeldada, et arenemisruumi on rohkesti. 28 aastat pärast seda, kui Roger Milla ja Kameruni pallivõlurid maailma lummasid, pole Aafrika koondised aga isegi mitte kukesammu võrra MM-tiitlile lähemale nihkunud (loe: poolfinaali jõudnud). Pele ennustus on aga muutunud tolle mandri jalgpallijuhtimise käpardlikkuse sümboliks.

2014. aasta MMi eel lahkas Lõuna-Aafrika Vabariigi telekanal ENCA kodumandri jalgpalli muresid. «Aafrika suurim mure on jalgpallijuhid, kes ei austa mängijaid,» sõnas FC Barcelonaga Meistrite liiga võitnud Samuel Eto'o (Kamerun). «Kui Euroopas juhivad jalgpalli endised tippmängijad, siis Aafrikas kire ja teadmisteta inimesed. Äriklassis peaksid lendama mitte ametnikud, vaid mängijad, sest tulemus sõltub ju neist,» lausus ainsa aafriklasena maailma parimaks jalgpalluriks (1995) valitud George Weah, praegune Libeeria president.

Pole kahtlust, et kaks tippründajat teavad, mida räägivad. Ning tulemused kinnitavad nende juttu. Esiteks on pärast Kameruni 1990. aastal suutnud vaid kaks Aafrika riiki end MMil veerandfinaali mängida – Senegal 2002. ja Ghana 2010. aastal.  Teiseks on 39-st MMil mänginud Aafrika meeskonnast 30 jäänud toppama esimesse ringi. Kolmandaks oli 2014. aasta MM alles esimene, kus alagrupist pääses edasi rohkem kui üks Aafrika meeskond (edenesid Nigeeria ja Alžeeria), kuigi alates 1998. aastast on kontinent esindatud viie koondisega.

Esimest korda pärast 1986. aastat on Must Aafrika esindatus MMil väiksem Põhja-Aafrika omast.

Kui seni on Aafrika säravamate tulemuste eest hoolitsenud Must Aafrika, siis tänavu jääb selle regiooni esindatus esimest korda pärast 1986. aastat alla Põhja-Aafrikale. Valikturniiri ei suutnud läbida eelmisel kolmel MMil alati kohal olnud Elevandiluurannik ja Ghana, samuti 1990. aastast alates vaid korra (2002) puudunud valitsev Aafrika meister Kamerun.

Musta Aafrikat esindavad Venemaal ainult Senegal ja Nigeeria. Põhja-Aafrikat aga Tuneesia, Maroko ja Egiptus. Võib-olla on just suuremate Euroopa mõjutustega põhjapoolsemad koondised need, kes suudavad Aafrika jalgpalli uuele tõusule suunata, kuigi poolfinalisti materjali ei paista hetkel üheski viiest nimetatust.

2002. aastal debüteerinud ja kohe ka veerandfinaali jõudnud Senegal pole seejärel enam MMile pääsenud. Meeskonna liidrid on kaitses Kalidou Koulibaly (Napoli) ja rünnakul Sadio Mane (Liverpool), aga alagrupist edasipääs oleks ootamatu.

Nigeeria jalgpallikoondis.
Nigeeria jalgpallikoondis. Foto: Matt Dunham / AP

Nigeeria olukord on märgatavalt parem – tegemist on mandri kõige stabiilsema meeskonnaga, kes on alates 1994. aastast puudunud MMilt vaid korra (2006) ning suutnud ainsa Aafrika koondisena kolmel korral alagrupist edasi jõuda. Sedapuhku polnud Nigeerial aga loosiõnne, sest Horvaatia, Islandi ja Argentiina näol satuti keerulisse seltskonda. John Obi Mikeli ja Victor Mosesi kogemuste toel ollakse aga kindlasti konkurentsivõimelised.

Põhja-Aafrika meeskondadest on väikseimad eduvõimalused ilmselt Tuneesial, sest Belgiat, Inglismaad ja Panamat sisaldava alagrupi läbimine tundub ebaloogiline. Maroko proovib B-alagrupis väärata Hispaania ja Portugali edenemist, milleks tuleks aga avavoorus ilmtingimata alistada Iraan.

Kõige paremas seisus võiks olla rekordilised seitse korda Aafrika meistriks tulnud, aga MMil 28-aastase pausi järel ning üldse alles kolmandat puhku mängiv Egiptus. Miks tingiv kõneviis? Sest meeskonna superstaar Mohamed Salah sai meistrite liiga finaalis vigastada ning tema suutlikkus turniiril kaasa mängida on esialgu ebaselge.

Egiptusel on Aafrika riikidest selgelt kõige mängitavam alagrupp, sest kolmest vastasest – Uruguai, Venemaa, Saudi-Araabia – on neist objektiivselt tugevam vaid esimene. Salahiga oldaks kindlad pretendendid edasipääsule, ilma temata nii ja naa.

Aga Aafrika esimest MM-poolfinalisti ei paista paraku endiselt mitte kusagilt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles