Aivar Pohlak: horvaadid on spordis julmad ja armutud, seetõttu ka edukad
MM võib laieneda kokkulepitust varem

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak.

FOTO: Tairo Lutter

Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak märkis täna õhtul Moskvas mängitava jalgpalli MM-finaali Prantsusmaa – Horvaatia eel, et kuigi prantslased on kerged soosikud, esitab ebastandardne Horvaatia neile keerulisema väljakutse kui ükski senine vastane.

Laupäeva hilisõhtul Moskvasse saabumise järel Postimehega vesteldes rääkis Pohlak ka Horvaatia koondise edu tagamaadest, videokohtunikest lõppeval MMil, võimalusest mängida juba 2022. aasta MM 48 koondise osavõtul ning Venemaast kui MMi korraldajast.

Prantsusmaa – Horvaatia MM-finaalist. «Suurturniiri finaalist ei saa oodata tohutut edasi-tagasi andmist isegi siis, kui kohtuksid Brasiilia ja Argentiina. Aga kui vaadata kahe meeskonna teed finaali, siis Prantsusmaa on mänginud igas mängus täpselt seda mängu, mida nad on tahtnud. Peatreener Didier Deschamps juhib meeskonda väga kindlalt ja meeskond on ka väga hästi juhitav, sest paigas on nii autoriteedid, emotsionaalne olukord kui ka pragmaatiline pool, sest saadakse väga hästi aru, mida treener tahab.

Horvaatia on sel turniiril emotsionaalset jalgpalli mänginud meeskondadest kõige paremini tasakaalus, mis pärast ta ka finaali jõudis. Kindlasti ei kohtu finaalis kaks pragmaatilist meeskonda, mis teebki duelli huvitavaks ja mitte üleliia aimatavaks. Seni igat oma kohtumist dikteerinud prantslased on kerged soosikud, aga Horvaatia jaoks pole see üldse probleem, kui neid dikteeritakse.

Öeldakse, et Prantsusmaa suurim probleem on kinni panna Horvaatia keskväljaduo Ivan Rakitic – Luka Modric. Ma ei ole nõus. Need pole mängijad, keda on võimalik kinni panna. Mängu saatus sõltub pigem sellest, kuidas Rakitic ja Modric suudavad end kehtestada. Nad on mängude lõikes esinenud väga kõikuvalt, aga vajadusel olukorra lahendanud. Modrici ja Rakitici vastu ei saa mängida nii, nagu Prantsusmaa mängis teatud situatsioonides poolfinaalis Belgia vastu, kus Paul Pogba seisis Marouane Fellaini kõrval ehk minimeeriti riskid.

Horvaatia on pragmaatiliste võtetega kõige keerulisemalt lahendatav meeskond. Huvitav on vaadata, millise taktika Didier Deschamps valib. Horvaatia meeskond suudab kogu aeg kohaneda. Nad on väga meisterlik ja tark meeskond.»

Prantsusmaa peatreener Didier Deschamps ja Horvaatia juhendaja Zlatko Dalic.

FOTO: ADRIAN DENNIS / AFP

Horvaatia jalgpalli edu tagamaadest. «Nad on tohutult ambitsioonikad. Väga mitmetel tippmängijatel ja –meeskondadel kohtab ikkagi ebaõnnestumise järel suhtumist «mis siis ikka». Horvaatia puhul on see välistatud ning seetõttu ongi nad läbi löönud nii individuaalselt kui ka meeskondlikult.

Ambitsioonikuse põhjuseid on mitu. Neil on väga nõudlik rahvas ja mängijad tunnevad kohustust ja survet. Horvaatia jalgpalliliidu president Davor Šuker on mulle mitu korda öelnud: meile ei anta mitte midagi andeks. Aga samas see surve ei sega neid mängijaid, sest nad on niivõrd tasemel. Kindlasti on horvaate mehistanud nende ajalugu.

Lisaks on nad füüsiliselt on üliandekad – suured ja hea koordinatsiooniga, mida tõestab ka edu teistes pallimängudes. Ning võistlusolukorras on eesmärgile pühendunud, spordis julmad ja armutud. Muidu sõbralikud, aga kui mäng algab, siis eesmärk pühendab abinõu.»

Kas võistkondliku lähenemise domineerimine persoonidekeskse üle lõppeval MMil (nelja hulgas ühtsed meeskonnad, staaridele toetunud Brasiilia, Argentiina ja Portugal mitte) on jalgpalli jaoks hea uudis? «Meeskondlikkuse läbilöök on jalgpalli jaoks hea uudis. Samas ratsionaalse mängustiili üleolekut emotsionaalsest ainult heaks pidada ei saa, sest ideaalis tahaks ju MMil näha maailmajagude kokkupõrkeid, aga nüüd on nelja hulgas ainult Euroopa koondised. Muud maailmajaod peavad hakkama ratsionaalsemaks muutuma ja ongi seda juba teinud.

Brasiilia eesotsas Neymariga kaotas veerandfinaalis 1:2 Belgiale.

FOTO: Xinhua / Xinhua/Sipa USA

Brasiilia kaotas küll veerandfinaalis, aga mängis meeskondlikumalt ja tasakaalukamalt kui kunagi varem. Belgia vastu läks lihtsalt halvasti. Kogu maailm liigub emotsionaalselt lähenemiselt üha suurema ratsionaalsuse suunas ja see mõjutab ka jalgpalli. Ent kui jalgpallis on võimalik seda nähtust erinevaid reegleid kehtestades ja koolitusi läbi viies ohjata, sest see on siiski konkreetsete organisatsioonide poolt juhitud tegevus, siis tavaelu mõttes on oht suurem. Iga üksikisiku teekond sünnist surmani liigub emotsionaalsusest ratsionaalsuseni. Samal ajal liigub kogu inimkond spiraalselt samas suunas. Mida aeglasemalt see toimub, seda parem.

Jalgpallis tuleb leida teid võiduni, mis kasutavad ära emotsionaalseid aspekte. Brasiiliast juba rääkisime, aga ka Aafrika on ju tegelikult Euroopale lähemale nihkunud läbi siinsetes klubides mängivate jalgpallurite. Teistel maailmajagudel jäi seekord natuke puudu, aga see on ainult aja küsimus, kui poolfinaalides on esindatud kolm maailmajagu.»

Mis juhtub MMiga ja seal mängitava jalgpalliga, kui turniiri osavõtjaskonda laiendatakse 48 riigini? «See võib juhtuda juba 2022. aastal, mitte 2026. aastal, nagu praegu paigas. Sel teemal räägitakse. On peetud läbirääkimisi ja jõutud teatud seisukohtadeni, mis vajavad lähinädalate jooksul kokkulepeteks vormumist ja kinnitamist siis FIFA organites. Tahe juba 2022. aastal 48 riigiga MM läbi viia on olemas.

Senegali koondis oli Aafrika esindustest kõige lähemal 16 parema sekka jõudmisele, aga napilt jäi puudu. Seega esimest korda pärast 1982. aastat ei osalenud teises ringis ainsatki Aafrika meeskonda.

FOTO: EMMANUEL DUNAND / AFP

Ühelt poolt seab see ülejäänud maailmajagudele veel kõrgemad nõudmised, sest nad peavad MMile läkitama senisest rohkem meeskondi. Aga muutub ka formaat – mängitakse kolme-, mitte neljaliikmelistes gruppides ja seal poleks üks tasemelt nõrgem meeskond kuigi suur probleem. Samas see samm ikkagi aitab teisi järele. Tõsi, nelja-aastase intervalli tõttu on see kasvatusprotsess aeglane.

Peamine probleem peitub mujal. Praegust MMi vaadates, siis alagrupiturniiri kaks esimest vooru olid emotsionaalselt väärtuslikumad kui enamik play-off’ist. 48 riigi osalusel säärast alagrupiturniiri ei näe. Aga ma pole ainuke tark, kes seda muret märkab. Kui siiani on kõigile olukordadele rohud leitud, siis leitakse siingi.

2022. aasta MMi 48 osavõtjani laiendamise puhul on peamine takistus ikkagi kokkuleppe saavutamine Euroopa tippliigadega, kellelt on vaja saada üks-kaks lisapäeva. Aga minu peamine mure pole seotud supi lahjendamise, vaid play-off’i lisanduva ringiga. Play-off’is mängitakse ju ettevaatlikumalt. Samas äkki jõuab niiviisi play-off’i rohkem emotsionaalseid meeskondi.»

Kas MMil nähtub on vähendanud tema suurt skepsist videokohtunike (VAR) suhtes? «VAR on toimunud oluliselt paremini kui karta võis. Mõnedes mängudes suisa ideaalselt, aga ta vajab ikkagi veel arengut. Näiteks joonekohtunikele antud juhis lippu all hoida isegi siis, kui nende meelest oli suluseis, vajab paremat lahendust.

Kohtunikud peavad samuti kohanema. Tahan näha väljakul autoriteetset vana kooli kohtunikku, kellel on taga VARi tugi nii, et sellest aru ei saada. Vaadates kohtunike määramisi, siis mitme VARiga mitte arvestada suutnud või tahtnud kogenud kohtuniku turniir lõppes vara. Finaali vilistav Nestor Pitana on aga vana kooli esindaja, kes on suutnud VARiga kohaneda ja seepärast ta ka esikohamatši sai.

VARi peamine jama on see, et ta muudab mängu ning seda kasutavates suurtes liigades mängitakse ühe- ja väiksemates liigades teistsugust jalgpalli. Selle kitsaskoha lahendamine on jalgpalli jaoks suur väljakutse. Aga MMi kohtuniketööst rääkides, siis võib öelda, et suuri jamasid praktiliselt ei olnud.»

USA kohtunik Mark Geiger uurimas videokordust.

FOTO: Thanassis Stavrakis / AP

MMist Venemaal. «Ei saa vaielda, et see on olnud väga hea turniir. Parim MM. Muuseas, vaatasin mõningaid mänge BBC pealt ja isegi nende saatejuhid eesotsas Gary Linekeriga andsid oma punasel väljakul asunud stuudiost vargsi mõista, et tegelikult on siin kõik hästi. Samas Inglismaa fännid ju hirmutati ära – viimasteks mängudeks neid saabus, aga alagrupis oli neid kohal ju ainult käputäis.

Tahan, et Ida ja Lääs eksisteeriksid koos. See on ka minu roll jalgpallis – neid kahte poolt teineteisele tõlkida. Tahan, et jalgpallis toimiv sõbralik kooseksisteerimine kanduks ka muudele tasanditele. Ma pole nõus ütlusega «tahtes rahu, valmistu sõjaks», sest lõpuks saadakse ikkagi see, milleks valmistutakse.

Jalgpall on vahend hoidmaks maailma koos olukorras, kus religioon ega majandus seda ei suuda. Võimalik, et jalgpallijuhid on naiivsed, aga naiivsuse vastand on ju künism ning parem olla naiivne kui küüniline. MMi korraldamine teenib poliitilisi eesmärke ka mujal. Näiteks Ameerika Ühendriikidel oli vaja 2026. aasta MM kätte saada, et näidata oma võimsust.

Tahan lõppeva MMi puhul rõhutada, et Eesti jalgpallifänni jaoks toodi suur jalgpall väga lähedale ning paljud kasutasid võimalust seda kogeda. Minu teada vormistati Eesti kodanikele ligi 2000 fänniviisat. Näitab, et meil on mõistus peas. Muidugi on Venemaal kohti, kus normaalne inimene tunneb end ebamugavalt. Aga neid kohti on igal pool mujalgi.»

Trikijalgpallurid Punasel väljakul.

FOTO: ALEXANDER NEMENOV / AFP

Tagasi üles