Peep Pahv: libafännid ja silmakirjalik kiidulaul

Peep Pahv
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peep Pahv
Peep Pahv Foto: Peeter Langovits

Eesti jalgpallikoondise hiilgav võidu­seeria ja pääs EMi valikturniiri play-off-mängudele on toonud esile suure hulga libafänne ja silmakirjalikku kiidulaulu laulvaid inimesi, kes esimese ebaõnnestumise peale on valmis oma hetkelemmikuid maapõhja kiruma.


Internetiavarused kubisevad eufooriliste eestlaste hüüatustest, kui fantastilise ja vaimustava saavutusega on ikkagi tegemist ning kui suured kangelased on Eesti jalgpallikoondise särgis pallivad mehed ja nende treenerid.

Korraga võibki jääda mulje, et kogu meie pisikene riik on pöördunud jalgpalliusku – räägivad ju vutimeestest koolipoisid, tavalised töömehed, kontorite valgekraed ja isegi koduperenaised. Super! Kõik lapsed jalgpallitrenni! Igasse külasse oma korralik jalgpalliplats!

Spordiajakirjandus ei peaks enam teistele aladele tähelepanu pööramagi! Jehhuu! Ja mõistagi on edaspidi koondise mängudel ning ka kohaliku meistriliiga madistamisel staadionite tribüünid publikut triiki täis.

Võinuks ju arvata, et pärast reedel saadud hiilgavat võitu Põhja-Iirimaal ummistavad fännid teisipäeval Lilleküla staadioni ning need 9000 inimest, kes saavad kohapeal jälgida Eesti ja Ukraina vahelist heitlust, on õnnega koos.

Saavad nad ju oma silmaga näha, mis imeloom on Kostja Vassiljev, kes kõmmutas põhjaiirlaste värava ristnurka nii vaimustava pommlöögi. Ja kuidas tulevad EMi korraldajamaa tugevate mängumeeste taltsutamisega toime ülejäänud sinisärklastest kangelased. Iga päev välisklubides pallivaid mehi näha pole ju ülemäära palju võimalusi.  

Tegelikkus on aga midagi muud – tribüünidest oli täidetud vaid napilt pool, kohtumise lõppedes jäi aga staadionile paigaldatud suurelt ekraanilt Eesti saatuse otsustanud Sloveenia ja Serbia mängu ühisvaatamisele umbes paarsada inimest. Ei mingit eufooriat ega rahva ühtekuuluvustunnet…

Koduse liiga mängudest ei maksa aga rääkidagi, neid heitlusi tullakse vaatama vaid juhul, kui korraldaja pakub lisaks mängule ka tasuta kontserti ja muud komejanti. Siirast fänlusest on asi kaugel. Peaks aga jalgpallurid saama paar kaotust järjest, on jututeemaks, et tegemist on täielike luuseritega.

Tegelikult on niinimetatud fännide samasugust käitumist näha ka teistel spordialadel. Eesti võrkpallikoondis on jõudnud kahel järjestikusel EMil finaalturniirile ja kaugetel maadel toimunud turniiridel toetasid neid sadadesse ulatuvad fännide hordid. Selle põhjal võiks ju arvata, et võrkpall ongi üks Eesti rahvusspordialasid, kuid vaadates Eesti-Läti ühisliiga ajal tribüünidel valitsevat tühjust, on seda raske uskuda.

Või võtame kergejõustiku ja siinsete spordisõprade hulgas justkui kultusalaks oleva kümnevõistluse või kettaheite. Eesti tillukeste kergejõustikuareenide tribüüne ei too täis olümpiavõitja Gerd Kanter ega ka Mikk Pahapill.

Jah, meil on Jalgpallihaigla, korvpallisõprade selts, oli Erki Noole fännklubi… kuid need, tõelisi fänne koondavad ühendused on saavutuste kaalukusega võrreldes tibatillukesed.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles