Hääletuse lõpuni on jäänud

EM-pronks Magnus Kirt: kordaminekud toovad esile mälestused, mõned eesmärgid sai koos isaga seatud...
Euroopa meister Röhler vabandas pärast võistlust eestlase ees

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Odaviskaja Magnus Kirt tähistamas karjääri esimest tiitlivõistluste medalit, Berliini EMi pronksi.

FOTO: Liis Treimann

Kui Eesti odaviskaja viimati tiitlivõistluste medalit tähistas, oli aasta 2005. Andrus Värniku vägev kullavise Helsingi olümpiastaadionil peetud MMil kannustas ka Magnus Kirti, kes oli toona 15-aastane spordihuviline. 13 aastat hiljem rullis Kirt ise Berliini olümpiastaadionil värske EM-pronksina Eesti lipu lahti.

«Ega tol suvel olnud ma veel isegi oma mõtetes odaviskaja, ent isa küsis ikkagi Värnikult, kellel oli Tõrvas pruut, kas tohin temaga trenni teha,» meenutab Kirt 2005. aasta suve. «Nii käisimegi Marekuga (Kirdi abiline Marek Vister – toim) ja tema väikese vennaga treenimas. Päris põnev oli! Aga ma olin ikka üleüldse sel hetkel suur spordifänn, elasin ikka kõigile kaasa.»

Toona ei teadnud Kirt isegi, kas temast saab odaviskaja või kõrgushüppaja. Isegi mitte seda, kas kergejõustik ikka on tema tulevik? Kuigi pärast 12. klassi lõppu tuli arvestatav tulemus (72.97), andis vägev saavutus (80 meetri piiri ületamine) ennast oodata 2015. aastani, mil ta viskas isiklikuks rekordiks 86.65.

Kuigi stabiilsus paranes, tuli suurvõistlustel kui sein ette, mis murti alles tänavu. «Ma ei taha filosoofiline olla, aga ebaõnnestumised mõjuvad alati paremini kui võidud. Neid oli varasemalt ikka päris palju,» meenutab Kirt Amsterdami EMi (2016) eelvõistluse põrumist ning Londoni MMi (2017) 11. kohta.

«Eelmisel aastalgi sain lolli vigastuse ning vigastasin selja nii ära, et ei saanud visata. Sel aastal teadsime, et viskekoormuse suurenedes võivad sellised asjad tekkida, aga tegime tarku otsuseid, et tervena püsida. Kevadel nägin treeningute põhjal, et olen sammu edasi astunud, ja seda suuresti just tänu tervisele,» räägib 28-aastane Kirt.

Võitlus medalimõtetega

Hooaja jooksul hoidis Kirt madalat joont ning andis ka intervjuudes mõista, et küsimus «Kas EMilt tuleb medal?» on tarbetu. Sisimas ta seda tundis, sest tulemused olid ju ausad – ta parandas Eesti rekordit kolm korda, viies selle 89.75ni, sekka võitis ta Teemantliigal just kurikuulsaid sakslasi.

«Ma ausalt ei valeta, aga üritasin medalimõtteid mitte mõelda,» tunnistab ta nüüd. «Aga eks neid tuli tahes-tahtmata pähe. Paanikat polnud, aga enne finaali hakkasin ikka mõtlema, et kuidas võiks minna. Londonis suutsin kõik ära rikkuda – olin kvalifikatsiooni üle jube rahulik, lõin kõigiga patsu ning finaali eel ei olnud mingit adrenaliini üleval. Teadsin, et selline oht on ka siin olemas ning üritasin olla väga keskendunud. Nüüd ikka tundsin koridoris areenile minekut oodates, et süda taob trummi – see oli vägev tunne!»

Adrenaliini küttis üles ka Berliini olümpiastaadion – Kirt sisenes sõna otseses mõttes karukoopasse. Juba soojenduskatsetel paugutasid kodupubliku lemmikud Johannes Vetter ja Thomas Röhler 90 meetri joone alla, Andreas Hofmannigi visked olid hirmuäratavalt pikad. Staadion elas sakslastele märgatavalt enam kaasa, ent Kirt suutis end kõigest välja lülitada. Ja esimesel katsel pronksi kindlustada!

Ilusal hetkel meenutas isa

«Ma ei saa öelda, et kui ma lähen võistlusele, siis ma tean, et panen kõva tulemuse ära. Nii kõva ma nüüd ka veel pole. Aga ehk sinna teel,» sõnab Kirt, et suutis medalisse uskuda alles viimasel hetkel. Kuigi soov Röhlerile (89.47) ja Hofmannile (87.60) ära teha oli olemas, võttis medal teda esmalt sõnatuks. «See pronks on mulle mingil määral kulla hinnaga!»

Võidurõõmsad sakslased Thomas Röhler ja Andreas Hoffmann unustasid Kirdi auringile kaasa võtta, aga Röhler kahetses oma hajameelsust juba samal õhtul.

FOTO: Liis Treimann

Eestlane jäeti aga oma tähistamises üksi – joovastuses sakslased ei võtnud Kirti kaasa isegi auringile, rääkimata ühispildi tegemisest. Kirti see ei morjenda, sest vähemalt sai ta Eesti fännidelegi oma tänu näidata. «Eks i-le jäi täpp panemata, aga Röhler kirjutas mulle veel õhtul ja ütles, et tal on kahju, et ta mind selle virvarri sees õnnitleda ei jõudnud. Ta on päriselt tore inimene, väga suure spordihingega,» hindab Kirt Euroopa meistrit.

Oma uhkel hetkel meenutas Kirt aga varalahkunud isa Peetrit. Eesti kelgutajad 1998. aastal Nagano olümpiale viinud Kirt süstis pojale spordipisikut ja jõudu, mis teda kindlalt edasi viinud. «Sellised kordaminekud toovad alati mälestused esile. Mõned eesmärgid olid ju ka isaga koos seatud,» kinnitab Magnus.

Nüüd seavad eesmärke Kirt ning tema abilised Marek Vister, Heiko Väät ja Indrek Tustit. Kolm aastat on tööjaotus toiminud: Tustit teeb Kirdile treeninguplaane, need viib ellu lapsepõlvesõber Vister ning visketreeningutega tegeleb Väät. Sama mudeliga soovib ta ka jätkata. «Loodan, et nad näevad minus veel seda potentsiaali,» ütleb ta surmtõsiselt. Kuidas saab üks medalimees nii arvata? «Nad kõik teevad minu jaoks nii palju, osaliselt ka tasuta. Marek panustab minu aitamisse väga palju vaba aega, ma olen siiralt tänulik.»

Siiski pole ka treenerid kiitusega kitsid: Tustit kinnitas, et näeb Kirdi ja äsja karjääri lõpetanud Gerd Kanteri vahel uskumatuid sarnasusi just töömentaliteedis. Väät lisas, et Kirt võiks Kanteri mantli pärida küll.

Kirt ise usub, et tal on veel pikk tee minna. «Gerdi ei peeta ilmaasjata selle ajastu kangelaseks. Temalt on palju õppida, vähe kogemusi tal just pole. Ta on käinud läbi teed, mida mina pole veel näinudki. Tema kõrval peab silmad-kõrvad lahti hoidma,» hindab Kirt.

Tänavu nägi ta Kanteri treeningumetoodikaid ka lähemalt, kui koos viibiti Lõuna-Aafrika Vabariigis laagris. «Ta ise ütleb, et on karjääri lõpetav tippsportlane, ent vaadates, kuidas ta treeningul Kupperiga võistleb ja ennast piitsutab, tundub, et ta on treeningul ikka noor mees!»

Kuigi Kirt tõi Eesti jaoks kastanid tulest välja, ei pea ta ennast veel liidriks. «Gerd pole ju kuskile veel kadunud, ta motiveerib inimesi siiani. Minu aeg pole kindlasti veel motiveerida. See oli alles esimene medal. Sellisteks asjadeks on natukene veel liiga vara.»

Ees veel kaheksa võistlust

Kui eile hilisõhtul sai Magnus Kirt auhinnatseremoonial lõpuks oma karjääri esimese medali üle rõõmustada, siis täna ootab teda ees korralik treeningpäev. Juba järgmisel nädalal võistleb ta Teemantliiga etapil Birminghamis. «Tuleb ennast kokku võtta ja trenni minna, pole siin mingit koti peal pikutamist ja tähistamist,» muigab Kirt.
Tänavu on tal ees veel kaheksa või üheksa võistlust, mille hulka kuulub lisaks Birminghami etapile ka 30. septembril Teemantliiga finaal Zürichis. Seal võitleb ta aga võidu peale – kuigi praegu on Kirt Teemantliiga üldarvestuses Thomas Röhleri (21 punkti) ja Andreas Hofmanni (19 punkti) järel kolmas, nullitakse punktid ning Teemantliiga võitja selgub vaid finaalvõistluse põhjal. «Seal on jälle kõik kohal ja tuleb kõva võistlus, peame kõik selleks valmis olema.»
Tagasi üles